Millist elu elavad Istanbuli tänavakassid? lmselt pole meil aimugi, mida need nurruvad lemmikud peavad ellu jäämiseks läbi elama. Ehk paneb dokumentaalfilm "Kedi" ka pisut mõtlema, missugune siis on uulitsatel hulkuvate neljakäpaliste sõprade elu ja koputab ka nende südametunnistuse peale, kes oma lemmikud hooletusse jätnud või sootuks hüljanud. Ka Eestis on kodutud loomad probleemiks, ehkki kui see sulle korda ei lähe, ei pruugi teadagi, mis olukorras on õnnetud loomad tegelikult. See ongi justkui paratamatus, et kõikidel kassidel (ja ka koertel) päris oma kodu ei ole. Seetõttu sõltuvad nad tihtipeale inimese abikäest.

"Kedi"

Olgu kohe ka öeldud, et olen elus ise tänavalt võtnud kaks hulkuvat kassi. Ühe leidsin töökoja garaažist, kuhu kiisuke oli õnnetult traktorisse pugenud ega leidnud enam koduteed. Tema sai peaaegu kohe kaasa võetud pisikese kassipojana ja nii kulges ta elu üsna rõõmsalt, mänguliselt ja muretult. Hiljem selgus, et olen kasside vastu allergiline, mistõttu pole enam ühtegi kassi lubada saanud. Tänavakassi hingeelu on muidugi hoopis midagi muud kui kogu aeg kodus elanud kassil. Nii näeme ka filmis üsna erinevaid loomakesi. Nad ümbritsevad kodanikke kõikjal maal ja õhus (katustel) ning igaüks neist on omamoodi iseloomuga.

"Kedi" ei kaldu kordagi kasside kurva ja õnnetu elu poole. Jah, kodutud kiisud on küll murekoht, ent Istanbulis on nad lausa igapäeva elu osa ja kujundanud tervet tänavakultuuri. Need inimesed, kellega linateoses vesteldi, rääkisid üksikasjalikult oma kogumustest kassidega: rõõmudest, muredest, hämmastavatest lugudest ja sellest, kuidas kassid on nende elu mõjutanud.

"Kedi"

"Kedi" imearmas kassivaatlus ja operaatoritöö on üsna hämmastavad. Suurelt ekraanilt tunduvad kassikesed nagu lõvid ja see paneb kohe algusest kaasa elama ja mõtlema. Film on ühteaegu mõtlemapanev, ent ka lustlik ja vaimukas. Kui leiad aeg veidi maha võtta, võib film mõjuda pingetest vabastavana. Kes loomi ja loodustemaatikat armastab, peab seda kindlasti tegema. "Kedi" räägib palju positiivset küljest, ent eks päris nii roosiline hulkuva tänavakassi elu pole, eriti meil siin Eestis. Siin võivad asjad sootuks julmemad olla.

Kõige rohkem lummas siiski kasside hämmastav jäädvustamine ning ilusad kiisud, kes esindasid filmi sisu ja peategelasi. Kõrvu jäi ka meeleolukas ja taustaks sobilik rahvuslik muusika. Poleks paha mõte "Kedit" kogu perega vaatama minna. Hoogsad ja vahvad nurrud ootavad – las nad lahutavad veidi meelt ja teevad päeva pisutki rõõmsamaks, lummates oma siira ja südamliku olekuga.