ARVUSTUS | "Wind River" - võimas žanrifilm, mis on tegelikult väga palju enamat
Selles stseenis avab Wyomingi osariigis asuva Wind Riveri indiaanlaste reservaadi tundras töötav jäljekütt ehk filmi peategelane Cory Lambert (Jeremy Renner) end piirkonnas toimunud indiaanineiu mõrva uurima saadetud noorele FBI agendile Jane Bannerile (Elisabeth Olsen) ehk filmi teisele peategelasele ning räägib talle loo oma kolm aastat tagasi surnud tütrest.
Miks peaks Jeremy Renneri poolt väga liigutavalt esitatud stseen kulmu kergitama? Põhjus on tegelikult lihtne: see on muidu napisõnaliste peategelastega ja enamjaolt visuaalsele loo jutustamisele ja suurepärastele misantstseenidele keskenduvas filmis ainuke koht, mis mõjub ülejäänud narratiivi suhtes ebakorrapäraselt.
Las ma selgitan: nimelt läheb Jane Coryle külla, et arutada mõrvaga seotud viimaseid uudiseid. Klišeetundlikkus minus arvas kohe, et nüüd saame näha peategelaste kirglikku suudlust, mis oleks olnud loo mõttes täiesti ebavajalik, aga näitlejate populaarsust arvestades (mõlemad on ka Marveli "Tasujate" tegelased) ka mõistetav. Õnneks ei sunnitud tegelastele peale armastuslugu, kuid mõnes mõttes juhtus midagi veel hullemat: teatraalne ekspositsiooni esitamine ehk tegelaste kohta käiva info vahendamine niivõrd mugaval kujul, et see hetk tõmbas mind Nick Cave'i ja Warren Ellise loodud painajalikku muusika saatel hinge ja naha vahele pugenud filmireaalsusest välja ning pani mõtlema sellele, mida kinos istudes kunagi teha ei taha: filmi struktuur, stseenide loogika ja paigutus. Miks? Sest filmitegijate eesmärkide tajumise asemel soovin, et film mind endasse haaraks
Kõik algas väga lihtsalt: Cory pakub Jane'ile juua, Cory lahkub toast, Jane näeb mehe tütre pilti, mees naaseb ja ulatab joogi naisele, mees näeb Jane'i vaatamas tütre pilti ning nagu stsenaristi (kelleks on režissöör Sheridan ise) käsust haaratuna hakkab Cory esitama kurba lugu mitu aastat tagasi õnnetute ja traagiliste kokkulangevuste tõttu surma saanud tütrest. Esitus on suurepärane, Jeremy Renner vääriks Oscarit, aga stseeni enda vajalikkus vähemalt sellisel kujul mõjus lohaka viisina, kuidas anda vaatajale edasi vajalik info, et saaksime Cory kohta kohe kõike teada ja mõistaksime loo edasise arengu jooksul tema sihikindlat käitumist ja halastamatut suhtumist kohaliku tüdruku mõrvarite suhtes.
Stseen ise hea, sest kinnitab ühelt poolt filmi põhiteemat, milleks on inimloomuse räige juhuslikkus, sest see pole film, kus Skandinaavia roimafilmide stiilis tapab inimesi nihestunud maailmavaatega oma kannatuste kaudu end õigustav sotsiopaat, vaid kõik on juhuslik, sest inimeste käitumine on juhuslik. Taaskord rõhutatakse nii kirjanduses kui ka varasemates filmides läbi käinud sõnumit, et loomad tapavad ellujaamise, instinktide ja järglaste treenimise nimel, aga inimesed lõbujanu, igavuse ja neis peituva kurjuse pärast.
Olen alati mõelnud, et miks mind ei ehmata mitte ükski koletis või kummitus õudusfilmides, aga põhjus on tegelikult lihtne: inimene on see kõige suurem koletis ning tema erinevus õudusfilmide omadest seisneb selles, et ta ei tule öösel metsast teisi hirmutama, vaid elab rahulikult igapäevaselt meie kõrval ja seda täpselt nii kaua, kuni toimub mingi nihestumine. Ja kohalik tüdruk leitakse seejärel surnuna.
Minu kulmu kergitanud ja klišeesoont kõditanud stseen hakkas vastu, sest mõjus niivõrd loomuliku osana mõnest teisest palju kehvemast või vähem kogenud tegijate loodud filmist. "Wind River" pakub kõike ebaloomulikus kastmes ning see üks tavapärane stseen, mille eesmärk on ainult infot anda ja mitte midagi muud teha, andis tunnistust, et režissöör teeb tõesti oma debüütfilmi.
Taylor Sheridan on end korduvalt tõestanud suurepärase stsenaristina ("Sicario", "Hell or High Water"), kuid "Wind River" on tema esimene katse lavastada omaenda kirjutatud lugu. Seda on tunda pea igas lõikes, kaadris ja dialoogis. Kui enamjaolt pakub film ülimat mõnu, mida saab tekitada ainult stsenaristi täielik kontroll oma loodud pildi üle, siis mõned väiksed puudujäägid kipuvad suurepärast teost ikkagi hiljutiste žanrifilmide "Vangistatud" ("Prisoners"), "Sicario" ja "Hell or High Wateri" loodud tipust eemale hoidma.
Need puudujäägid ei seisne tavapärastes miinustes nagu halb nätlejatöö, montaaž või lavastus, vaid hoopis teadmises, et mõni koht oleks saanud parem olla, kui Sheridanil oleks olnud pikem kogemus lavastajana, aga kuna tal seda polnud ja oli näinud ainult oma ala meistreid töötamas, siis on mõned sellised ebaloomulikud info lajatamise momendid ka arusaadavad. Kõige muu osas on "Wind River" meisterlik film möödanikku vajuvast mälust, mis kaob aja pehmenedes sama kiiresti kui Ameerika põlisrahva kultuur.
Filmi lõppedes tunnistab loo käima lükanud surnud indiaanineiu isa oma aias surmamaski kandev Martin Coryle, et tal pole aimugi, et kas see näomaaling tähendab üldse surmamaski, sest enam pole kedagi, kes õpetaks. See omakorda haakub Coryle filmi alguses antud eesmärgiga leida ja tappa kohalikku lihakarja murdnud puuma ja selle järglased. Puuma õpetab järglastele, kuidas elus hakkama saada, aga kohalikel elanikel pole reservaadis enam sedagi.
"Winder River" palub vaatajal vaikuses vaadata ja kaasa mõelda mitte ainult mõrvale, selle eest vastutajatele ja omakohtu õigustamisele, vaid hoopis elu juhuslikkusele ja sellega elamisele, teades seejuures, et mitte miski ei lähe pärast sellist tegelastele osaks saanud kaotust kunagi kergemaks.
"Wind River" on hingepugevate karakteritega tõhus krimifilm, mis tõuseb ühel hetkel kõrgemale kui tutvustusse kirjutatud žanritähis lubaks esialgu arvata.
