1. "Maailma vallutamine: Lahing Los Angeles" ("Battle: Los Angeles", 2011)

Jonathan Liebesmani "Maailma vallutamine: Lahing Los Angeles" on hea näide promotöö põrumisest, sest kuidas veel nimetada olukorda, kus treilerid jätsid mulje nagu oleks tegu sisuka sissekandega ulmežanri, aga tulemuseks oli sisutühi märul.

Ridley Scotti "Black Hawk Down", Neill Blomkampi "9. rajoon", Roland Emmerichi "Iseseisvuspäev", Steven Spielbergi "Reamees Ryani päästmine", Paul Greengrassi "Bourne'i ultimaatum", "Bourne'i ülemvõim" ja "Jason Bourne" ehk filmid, mis iseloomustavad minimaalselt originaalseid ideid sisaldavat lahingumöllu tunukatega L.A. tänavatel.

2. "Viimane õhutaltsutaja" ("The Last Airbender", 2010)

Nickelodeoni "Avatar: The Last Airbender" jooksis ajavahemikul 2003-2008 ning tegemist oli animaseriaalide tõelise meistriklassiga, mis sai ka järje "The Legend of Korra" (2012-2014), mis suutis omakorda olla algsest seriaalist isegi parem.

"Kuuenda meele", "Purunematu", "Märgid", "Küla" ja "Daam vees" režissöör M. Night Shyamalan avastas ühel hetkel, et ka tema lapsed fännavad seda seriaali ning võttis nõuks teha sellest film.

Esialgu kõlas kõik väga hästi: toona veel enamjaolt kvaliteetsete filmide poolest tuntud Shyamalan, kes särab nüüd jälle heade filmide poolest, tegi oma esimest suure-eelarvelist filmi, mis põhines universaalselt armastatud seerial. Ja isegi esimene treiler oli väga võimas.

Aga siis ilmus film ise ning "The Last Airbenderi" suure fännina oli pettumus suur, sest tulemuseks oli hea režissööri kohta käpardlikult lavastatud algmaterjali labastav lastefilm, milles puudus see sama süda, hing, tõsine teemaarendus ja huvitavalt kirjutatud tegelased.

Filmi esimene treiler oli küll külmavärinaid tekitavalt hea. Film oli aga külmavärinaid tekitavalt halb.

3. "Elüüsium" ("Elysium", 2013)

Neill Blomkampist kujunes tänud ulmefilmile "9. rajoon" üks tõeliselt kuum tegija, kuid tema järgmised filmid "Elüüsium" ja "Chappie" ei suutnud enam sama võlu tabada. Nüüd on režissöör tagasi lühifilmidega, mis on paremad kui mõlemad viimased täispikad filmid.

Kui "Elüüsiumi" esimene treiler ilmus, arvasid kõik, et nüüd tuleb jälle üks meisterlikult ulmežanri osiseid ja argireaalsuse sotsiopoliitikat segav film, kuid selle asemel saime visuaalselt võimsa filmi, mille sisu, tegelased ja sõnum taandati kulunud ideede ja klišeede peale, mis ei osanud ega tahtnud midagi öelda.

4. "007: Veidike lohutust" ("Quantum of Solace", 2008)

Halvimaks Daniel Craigi Bondi filmi kurb saatus tulenes suures osas sellest, et stsenaariumit kirjutati samal ajal kui leidis aset stsenaristide streik, mis tänavu suudeti kokkulepete saavutamisel ära hoida. Toona seda aga ei suudetud, mistõttu ei jäänud Craigil ja režissöör Marc Forsteril muud üle kui stsenaarium ise kirjutada.

Tulemuseks oli pigem "Jason Bourne'i" filme meenutav märul kui tõeline Bondi-film.

Vähemalt oli treiler hea.

5. "Sucker Punch - põgenemine reaalsusest" ("Sucker Punch", 2011)

Zack Snyder pole halb režissöör ega stsenarist, kuigi "Terasmees", "Batman vs Superman" ja ka "Sucker Punch" võivad sellise mulje jätta. Snyderi parim film on ühtasi ka üks parimaid koomiksifilme või pigem superkangelasefilme koos "Logani" ja "Pimeduse rüütliga": selleks on muidugi Alan Moore'i graafilisel romaanil põhinenud "Valvurid" ("Watchmen"), mis valmis pärast arvutiefektidele tuginenud "300" ja enne 2011. aasta "Sucker Punchi".

Treileri põhjal jääb "Sucker Punchist" mulje meelelahutuslikust videomängulikust märulist, kuid film näitas hoopis, mis juhtub, kui Snyder kirjutab põhimõtteliselt ise oma filmile stsenaariumi.

Tulemuseks oli ennastunustavate visuaalide ja senini jalustrabavate ideedega film, milles peituv suurepärane alltekst ja huvitavalt üles ehitatud allegooria ei jõudnud mitte kellegile kohale ja võibolla ei saanud loost aru ka Snyder ise.


6. "Ämblikmees 3" ("Spider-Man 3", 2007)

Sam Raimi "Ämblikmees" 1 ja 2 kuuluvad superkangelasefilmide tippu ning teine osa on näiteks parem kui tänavune "Ämblikmees: Kojutulek".

2007. aastal ei teadnud keegi Raimi ja Sony lahkhelidest ning paljudele tundus, et kolmas osa tuleb vähemalt sama hea. Tulemuseks oli aga ülekirjutatud, labane ja arusaamatult segane film, mille igas kaadris oli tunda stuudio karvast kätt.

7. "Godzilla" (1998)

Roland Emmerichi "Godzilla" tundus treileri põhjal olevat vähemalt sama tõsine kui 1954. aasta Jaapani originaal, aga nagu Emmerichi filmide puhul ikka, kubises see ebameeldivatest stereotüüpidest, labastest naljadest ja magedast huumorist, mida ei suutnud päästa isegi 1998. aasta kohta enam-vähem okeid arvutiefektid.

8. "Fantastiline nelik" ("Fantastic Four", 2015)

Väga kurb saatus tabas 2015. aasta "Fantastilist nelikut". Nimelt palgati lavastajatooli 12 miljoniga valminud "Chronicle" režissöör Josh Trank, kellel olid ligi 126 miljonit maksma läinud "Fantastilise neliku" jaoks suured plaanid, mis kõik lükati nurka, kui Fox hakkas kartma, et Trank ei saa hakkama ja kui stuudio avastas, et neile ei meeldigi tema versioon filmist.

Stuudio võttis ohjad üle ehk enamus filmist lasti viimasel hetkel ümber kirjutada ja uuesti üles võtta, režissööri tabasid seetõttu võtetel paanikahäired ja sügav depressioon. Päev enne filmi esilinastumist kirjutas Trank oma Twitteris (nüüd kustutatud), et tema versioon oleks olnud suurepärane. Sama kinnitas ka filmis näidelnud Toby Kebbell, kelle hinnangul tegi Trank väga sünge ja huvitava filmi, mida keegi kunagi ei näe. "Fantastiline nelik" kukkus kinodes läbi nii rahalises kui ka kriitilises mõttes.

Jällegi nägi treiler huvitav ja kutsuv välja, sest oli kaugel varasematest lastele suunatud versioonidest


9. "Superman tuleb tagasi" ("Superman Returns", 2006)

2006. aasta versioon Supermanist polnud päris see, mida rahvas ootas: peaosas oli suhteliselt tundmatu Brandon Routh, filmi tempo oli üllatavalt aeglane ning meenutas pigem rahulikku draamat kui suurejoonelist koomiksifilmi.

See oli film, mida keegi ei oodanud ja mille kohta ei osanud keegi midagi arvata. See oli hetk, mil saadi aru, et aluspükse riiete peal kandev kangelane pole enam lahe.

Treiler on aga senini suurepärane õrritaja, mille sarnaseid enam ei tehta.

10. "Titaanide heitlus" ("Clash of the Titans", 2010)

Lihtsalt vaadake seda treilerit: montaaž, dialoog ja muusika töötavad nii hästi, et raske on mitte pärast seda kohe kinno minna.

Filmi vaatama asudes oli aga kohe selge, et isegi Liam Neeson, Mads Mikkelsen ja Ralph Fiennes ei suuda seda mitte kuidagi vaadatavaks teha. Peategelast kehastanud Sam Worthington on Jai Courtney kõrval üks ilmetumaid näitlejaid, kes miskipärast sätitakse kogu aeg draamade ja märulite peaosadesse.

Filmile valmis ka järg "Titaanide raev", kuid kolmas osa "Titaanide kättemaks" jäigi tegemata, sest selle jaoks polnud ühtegi värsket ideed. Seda polnud juba esimeses osas.