ARVUSTUS | "Ruut" on mõru satiir, mis sunnib mugavustsoonist väljuma
Mugavustsoon pole lihtsalt peen moodne väljend, vaid need on moodsale inimsele ülivajalikuks osutunud. Me loome neid muidugi ise, et nende abil elu paika panna ja defineerida. Neist on ka võimalik väljuda, või mõnikord puruneb mugavustsoon mingi sündmuse tagajärjel ise – see on vajalik, aga valuline eeldus, et saaks midagi uut luua.
Östlund jätkab mugavustsoonide teema uurimist "Ruudus" ("The Square"), aga mitte ülaltoodud kindla olukorra abil, vaid seekord sukeldub kunstimaailma. Keskne tegelane on muuseumi juht, keda kehastab taanlane Claes Bang, kes on põhimõtteliselt meeldivat elu nautiv meeldiv inimene, kes satub aga nii eraelus kui ka tööl probleemide võrku.
Sündmused on seega seotud kunstimaailma ja kunsti loomisega, aga kunsti võib siin vaadelda ka kui metafoori inimese loovusele või spirituaalsusele. See tundub mulle "Ruutu" jälgides koguni mõistlikum kui lihtsalt kunstile mõelda.
"Ruut" toimib kui mõru situatsioonikomöödia, mis toob eri olukordade abil näiteid selle kohta, kuidas inimene tahab asju alati lihtsustada ja keskenduda ainult ühele, kuigi elame dualistlikus maailmas ja kõigel on kaks poolt. Me tahame, et elu oleks must ja valge, see või teine, mitte kõike korraga nagu tegelikult.
Näiteks tahame, et kunst tähendaks midagi ja puudutaks meid sügavalt, aga ei soovi selleks end avada ja omalt poolt midagi anda, näiteks kaasa mõelda. Me tahame end vabalt väljendada, aga ei kannata seda teiste juures, eriti kui nad kuuluvad mingisse teise gruppi. Me tahame võimu, aga meile ei meeldi mõte sellega kaasnevast vastutusest, jne jne.
Kui sulle nüüd tundub, et "Ruut" on üsna kunstiline film, siis oled õigesti aru saanud. Aga see on tegelikult täitsa vaadatav ka vähem süvenedes ja igapäevaelus peituvale huumorile keskendudes, mida siin palju leidub.
"Ruut" on oma 142-minutilise kestvuse juures pikk vaatamine, aga seab õnneks kesksele kohale mitte konkreetsed sündmused, vaid tegelased. See võimaldab näitlejatel kõik need moodsa elu ja inimese vastandlikkused ilmekalt ekraanile tuua, ja nende nüansirikkad esitused on oivalised.
Mind häirib linaloo juures peamiselt selle rõhutatud aeglus, mis ei tundu sugugi alati õigustatud. Leidub piisavalt hetki, kus kaamera leiab oma sihtmärgi ja jääbki sellele pidama. Siis tundub, et film on otsekui vaimselt tardunud… kuni hakkab lõpuks jõnksatades uuesti liikuma.
Usun, et Östlund tahab sellega oma keskset eesmärki rõhutada – tänapäevasele inimesele ei meeldi kaasa mõelda, ta tahab eelkõige passiivselt tarbida –, aga tunnen, et ta kasutab seda võtet üle. Kui me juba oleme nii harjunud 1980ndatel MTV põlvkonna poolt tutvustatud kiire montaaži ja pigem mitte staatilise kaameratööga, siis võiks ju vaatajale ikkagi natuke rohkem vastu tulla.
"Ruut" muudab seega vaatamise raskemaks kui see tingimata absoluutselt olema peaks, aga tugev ja puudutav film on see ikka – kes meist ei tunneks vahel seletamatut painet, et elu (või kunst) ei peaks olema nii piiritletud ja must-valge kui see on, aga raskusi tekitab ka muutuseks vajalik oma mugavustsoonist väljumine.
Sarnast teemat käsitleb ka hiljuti me kinodesse jõudnud Alejandro Jodorowsky "Lõputu poeesia" ("Poesía sin fin", 2016), kuigi palju lopsakamal ja elurõõmsamal moel. "Ruut" sobiks olema selle sünge seltsiline, võrdselt või vähemalt võrreldavalt väljendusrikas ja leidlik, aga… painavam.
"Ruudu" üks meeldejäävamaid osi on jäädvustatud ka postril – performance-kunstnik "ründab" kunstiinimeste pidulikku galaõhtut ja tekitab seal paraja kaose. Ta näeb välja nagu valge ja veidi kogukam Bruce Lee, aga imiteerib väga usutavalt suurt ahvi.
Ma ei saa väita, et ma sain selle osa tähendusest aru, aga see on vägev ja heas mõttes õõvastav. Küllap õige kunst peakski samamoodi mõjuma: meid mugavustsoonist välja viima ja tundeid äratama, isegi kui sellest päris aru ei saa.
Enamik dialoogi "Ruudus" on rootsikeelne, aga osa on inglise keeles, ja ka mõned tähtsamad kõrvalosatäitjad on inimesed, keda teame eelkõige tänu ingliskeelsele meelelahutusele, eelkõige sarjadele. Silmas pean näitlejaid nagu Dominic West ("The Wire", "The Affair") and Elisabeth Moss ("Mad Men", "Top of the Lake", "The Handmaid's Tale").
