Loo keskmes on Arizonas tegutseva tuletõrjerühma elu, mis tähendab peamiselt ohtlike metsatulekahjude kustutamist, mis on sealses mõnusas kliimas väga tõsine probleem.

Need on ühiskonna tegelikud alustalad, inimesed, kes teevad oma elu ja tervisega riskides – ja pigem tagasihoidliku raha eest – pidevalt asju, mis on kõigile vajalikud, aga enamike jaoks liiga tüütu ja raske, et sellega vaeva näha. Ma tean, ma tean, selliseid ameteid on palju, aga see film räägib siiski metsatulekahjude tõrjujatest.

"Vaid vapratele" ilmus ekraanidele Oscari-hooaja alguses, mis on temaatikat ja hollywoodilikku lähenemist arvestades ootuspärane, aga see on igati kvaliteetne ka iseseisvalt hinnatuna. Hinnet 9 õigustab mu meelest ainult kaduvväike osa mängufilmidest, aga antud juhul tundub see igati välja teenitud.

See on pingeline ja vaheldusrikas põnevik/draama, mis ei jõua oma 133 minuti jooksul kõikide arvukate tegelaste ellu põhjalikult süübida, aga näitab seda piisava sügavusega, et me tahame nende juures püsida ja et nendega tugev side tekiks.

Tulekahjudega seotud loos on tähtsal kohal muidugi efektsed tulekahjud ja nendega võitlemine, aga "Vaid vapratele" on ka näitlejatele orienteeritud, mis tähendab, et suure osa vaatamismõnust toob näitlejasoorituste jälgimine.

"Vaid vapratele"

Vaadates ekraanile kogutud seltskonna nimesid, ei tule üllatusena, et näitlejatööd on suurepärased. Siin on karuseid, alati soliidse mulje jätvaid veterane (Josh Brolin, Jeff Bridges), oma põlvkonna tähelepanuväärsemaid noori näitlejaid (Miles Teller, Taylor Kitsch) ja veel mitmeid meeldejäävaid kõrvalosatäitjaid.

Suurim üllatus oli vast Miles Teller ("Lahkulööja" sari, "Sõjakoerad", "Viimse verepiisani"), kes pole kunagi väga mustvalgelt positiivseid või negatiivseid inimesi kehastada võtnud, aga suudab ikkagi üllatada tegelaskujuga, kes tundub alguses üdini ebameeldiv, ilma moraalse selgroota narkosõber. Ma lausa soovisin, et ta jääkski täpselt sinna ühte äärmusse püsima, sest Tellerit oli sellisena lihtsalt nii lahe vaadata.

"Vaid vapratele" on sisule vastavalt täis mehiseid nõgiseid mehi, aga siin on üllatavalt palju ruumi ka intrigeerivale tugevale naistegelasele, keda kehastab Jennifer Connelly – tihti üsna levinud valik toetavat armastava ema või abikaasa kohta täitma.

Connelly tundis vist ise ka, et seekord on sisu rohkem kui tavaliselt ning ründab materjali tuliselt ja sisemise veendumusega, nii et teine kõrvalosatäitja Oscar pärast 2001. aasta "Piinatud geeniust" ("A Beautiful Mind") võiks täitsa kõne alla tulla. Või vähemalt Oscarile kandideerimine.

Ma ütleksin, et siinne roll on palju huvitavam kui Russell Crowe skisofreeniahaige nobelisti kõrval koogamine. "Paberil" peaks tegu olema dekoratiivse tähtsusega tegelasega, keda näeme sirgumas ilusaks ja tugevaks hingeks, aga filmis on ta sama tõeline nagu mitmed oluliselt rohkem ruumi saanud meestegelased ning paistab silma ka kõige muu hea kõrval, mida film juba niigi sisaldab.

"Vaid vapratele"

"Vaid vapratele" esindab tänapäeva filmides-sarjades hästi tuntud mõttelist žanri, mida veebis on ammu hakatud kompetentsipornoks kutsuma. See haakub hästi näiteks põneviku ja draamaga ning viitab, et vaatamismõnust suure osa moodustab asjatundlike Inimeste jälgimine ehk need kes teevad keerulisi asju ja teevad neid hästi.

Kõigist võimalikest ameerikalistest lähenemistest filmikunstile on see vast üks laiemale ringile sobivamaid ja meelepärasemaid, mistõttu ongi mul "Vaid vapratele" nii kerge soovitada. Ise vaatasin mõnuga ja lakkusin näpud ka pärast puhtaks.

See on autentse olekuga ja kaasaelamist pakkuv haarav film, ja sa jõuad enne lõppu ka tõenäoliselt oma märgi silmi pühkida. Jah, see on täpselt nii hea.