Noor agent Holden Ford (Jonathan Groff) ja tema paariline Bill Tench (Holt McCallany) nimetavad ennast käitumispsühholoogia uurijateks ning proovivad enda töö kõrvalt leida aega, et suhelda vangistatud mõrvaritega. Nende sihtgrupiks on inimesed, kes on tapnud rohkem kui ühe inimese, proovides leida põhjuseid ja seoseid erinevate sündmustega nende elus. Põhimõtteliselt räägib seriaal sõnade massimõrvar, sarimõrvar ja kobarmõrvar loomisest ning esimestest sammudest kriminaalpsühholoogia vallas.

Kui eelnev tekst ei tundu huvitav, siis ei ole ka"Mindhunter" kindlasti midagi, mis suudaks ekraani taga hoida. Tempo on äärmiselt aeglane, eriti esimesed 4-5 episoodi, kus karakterite tutvustamine venib, nende eluolud ja ajastu loomine võtab aega, kuid see on tegelikult vajalik, et anda edasi järgnevate sündmuste tähendusi. Sari koosnebki tegelikult peamiselt dialoogidest, kus agendid Holden ja Bill arutavad omavahel mõrvarite motiive, proovides leida põhjuseid nende käitumises. Sealt hakkavad neil kujunema erinevad viisid, kuidas ennast nende kingadesse panna, et nende käest paremini informatsiooni saada.

"Mindhunter"

Nad otsivad abi psühholoogilt Wendy Carr (Anna Torv), et saada kinnitust enda meetodite õigsuses ning erinevate uute ja paremate lähenemisviiside väljatöötamisel. See viib FBI esimese käitumisteaduse osakonna loomisele, kus nemad proovivad siis õpitud teadmiseid ka reaalses kuritöö lahendamises ära kasutada.

"Mindhunter" on päris veider ning häiriv, kuid see ei tule veretööst või muust kehalisest väärkohtlemisest, vaid dialoogist. Erinevad viisid, kuidas mõrvareid provotseerides rääkima meelitatakse ning kuidas ja mida nad kirjeldavad on tõeliselt haige. See paneb inimesed agentide ümber kahtlema nende enda kaines ja terves mõistuses. Minu jaoks ongi ligitõmbavaks elemendiks see käitumispsühholoogiline pool, mistõttu olen ka näiteks "Kurjuse kannul" ("Criminal Minds") suur austaja. Siin on muidugi veel ajastutruu keskkond, tehnoloogiline piirang ning muusika, mis loob episooditi erinevaid emotsioone.

Ülesehitus on kahesugune: pool ajast keskendume kahe peaosalise pereelule ja vaatleme sarimõrvarite mõju nende maailmapildi loomisele, aga teisel poolel veedame bürokraatia keskel ja ülekuulamisruumides. Seriaalist käib läbi mitu tuntud sarimõrvarit, kellest osa on siis nö. "kobarmõrvarid" ja siis ka näiteks massimõrvar. Samuti arutatakse Charles Mansoni üle, et kui mees isiklikult kedagi ei tapnud, siis millised on tema eetilised ja moraalsed kohustused ohvrite ees. Üleüldiselt on terve esimene hooaeg täis suures koguses hüpoteetilisi küsimusi ja probleemide püstitamist, mis esitleb algse metoodika loojate saavutusi ideede elluviimisel.

"Mindhunter"

Raske sisu tõttu on keeruline seda koheselt soovitama hakata. "Kurjuse kannul" fännid ei pruugi siit midagi leida, sest tempo ja otsene kuritegu on puudu - ainult teoreetiline pool kusagil nelja seina ja trükimasina taga. Pigem leiab siit endale midagi südamelähedast "True Detective", "Narcos" ja "Westworld" austajad, kuigi viimasega võrreldes pole siin midagi ulmelist. Pigem on atmosfäär, idee, teema ja tempo need, mis lähevad eelnimetatud seriaalidega kokku.

Hetkel olen Netflixi sõltlane ning see seriaal on üks paljudest suurepärastest, mida sealt praegu leida võib. Tõsi, neil on omajagu halbu teoseid ka, kuid need, mis välja tulevad, on originaalsed ja meeldejäävad. Alles hiljuti avastasin, et mul on terve hunnik sõpru, kellel pole Netflixi tellimust, mis on tänasel päeval üsna arusaamatu, sest selle platvormi filmide ja seriaalide kvaliteet on hetkel üks parimaid.

"Mindhunter" on saadaval Netflixi vahendusel.