Sarnasused kahe filmi vahel ei tulene ainult tõigast, et "Tasujate" režissöör Joss Whedon kirjutas ja lavastas ümber kuni 20% "Õigluse liiga" stseenidest, sest DC filmiuniversumit alates 2013. aasta "Terasmehest" juhtinud Zack Snyder oli sunnitud isiklikel põhjustel režissööri kohustused üle andma, vaid pigem tasub heita pilk ajalukku ja mõista, et DC ja Marvel on konkurendid ja nad on üksteise koomiksite lugusid ja tegelasi alatihti kopeerinud. See ei pidanud olemagi isegi sihilik varastamine, vaid pigem muutus mingi teema koomiksites teatud ajaperioodil populaarseks, mistõttu hakkasid kõik seda ära kasutama.

Sama kehtib superkangelasefilmide kohta: asi pole selles, et kõik seda teevad, sest neid on põhimõtteliselt ainult kaks (DC ja Marvel ning Sony ja Foxi omanduses olevad Marveli tegelased), vaid praegu üritatakse vahel lausa vägisi luua suuri filmiuniversumeid, enne kui filmid on üldse valmis.

Seda üritas näiteks Universal teha oma "Dark Universe" nimelise koletisefilmide universumiga, mille esimene osa "Muumia" kukkus nii suure kolinaga läbi, et esialgne plaan endisel kujul ei jätku. Siit ka õppetund Marvelilt: kõigepealt tee paar filmi ja vaata, kuidas läheb ja siis alusta pikemas perspektiivis filmiuniversumi loomist.

isegi Batman on nüüd igav.

Sama rongi peale hüppas ka DC pärast Batmanist parimad filmid teinud Christopher Nolani pimeduse rüütli triloogia lõppemist, aga nad pole selle ülesandega sugugi nii hästi hakkama saanud kui Marvel ja süüdi pole Snyder, kes on tegelikult suurepärane režissöör, vaid pigem DC filme haldav Warner Bros. mis üritas võimalikult kiiresti Marveli filmidele järele jõuda ja nüüd on tulemus käes: "Terasmees" oli filmina hea, aga siiski järjekordne sünnilugu; "Batman vs Superman" oli kohutav ning saabus liiga vara; "Suitsiidisalk" oli sellisel kujul ebavajalik ning võinuks taaskord hiljem ilmuda; "Wonder Woman" oli viisakas ja kvaliteetne ning nüüd "Õigluse liiga", mis ilmus jällegi suure kiirustamise, otsustusvõimetuse ja liigsete ambitsioonide saatel.

Ei aidanud Snyderi visiooni vaadatavaks spektaaliks muutama pidanud alati geniaalne loovestja Joss Whedon, ei aidanud uued tegelased Küborg ja Välk ja Aquaman, sest filmi painavad fundamentaalsed vead stsenaariumis ja karakterite arengus. Kaasa ei aidanud ka kõigest kahe tunni pikkune kestvusaeg, mis ei lubanud lool ja tegelastel korralikult areneda. DC suurim viga oli joosta Marveli filmidega võidu, mistõttu olemegi juba saanud kolm meeskonnalugu ("Batman vs Superman", "Suitsiidisalk", "Õigluse liiga"), aga ainult kaks sünnilugu ("Terasmees", "Wonder Woman").

Loogika ütleb, et enne meeskonnafilmi oleks pidanud valmima Küborgi, Välgu ja Aquamani filmid, sest siis poleks pidanud aega raiskama nende tegelaste tutvustamise peale nii nagu "Tasujates". mis hüppas kohe tegelaste vahelistesse suhetesse, mis osutus suure-eelarvelise mammutifilmi vahest kõige huvitavamaks osaks.

"Õigluse liiga" jätkab sealt, kus "Batman vs Superman" pooleli jäi: Superman on surnud, Maa on kaitsetu ning uus vaenlane on saabumas. Batman otsib Wonder Womani abiga üles veel kolm kaaslast, et vastu astuda iidsele olendile nimega Steppenwolf. Vaenlane muidugi alistatakse, Superman on tegelikult elus ja keegi pole kunagi ohus. Igav, üksluine, ilmetu ja ebavajalik lugu, aga õnneks on meil Wonder Woman, Aquaman, Kübrog ja Välk, kes on kordades huvitavamad ja lõbusamad kui Batman. Jah, "Õigluse liiga" muudab Batmani igavaks.

Seltskond on tore, aga film ei lase neil särada.

Režissöör Snyder kasuks räägib aga tema alati suurepärane stiil, mistõttu koosnebki "Õigluse liiga" tema firmamärkidest, milleks on suurejoonelised momendid. Tal võib olla raskusi luua selge, arusaadav ja kordaminev lugu, aga mees teab hästi, kuidas luua meeldejäävate, ahhetama panevate arvutiefektide ja aeglustatud aja abil hingematvaid momente. Kahjuks näeb film ise nii ilmetu välja, et jääb mulje nagu oleks kogu operaatoritöö läinud digitaalses ümbertöötluses kaduma.

Kui Marvel filmid on jätkuvalt lõbusad, siis DC võtab end endiselt väga tõsiselt, kuid "Õigluse liiga" on siiski väga humoorikas ja seda tõenäoliselt Joss Whedoni pärast, sest tema tegelased on alati suutnud säilitada huumorimeelt ka kõige tõsisematel aegadel.

"Õigluse liiga" pole sugugi halb film. Siin on küllaga ilusaid, meeldejäävaid ja humoorikaid momente, aga justnimelt momentidest film koosnebki, sest tervik on pingevaba, viletsalt jutustatud ja pigem täiesti tavaline superkangelasefilm ajal, kus oleme harjunud neid nägema heades filmides, kus on on hästi jutustatud lugu ja meeldejäävad tegelased. Siin on aga ainult momendid.