PÖFFi filmimuljed | Isikupäratust kulgemisfilmist korraliku piinamispornoni
"Veidrikud" ("Weirdos")
Just Filmi noortefilmide programmis linastuv "Veidrikud" on pealkirjast hoolimata üks suhteliselt isikupäratu kulgemisfilm, millesarnaseid indie-kinost tonnide viisi leiab. Filmi dikteerib nostalgia seitsmekümnendate hipikultuuri järele – nii lavastaja kui ka stsenarist olid tol ajal tegelastega umbes samas vanuses ning võib arvata, et inspiratsiooni on ammutatud paljuski oma kogemustest. See võib selgitada, miks linateos vaatajale niivõrd tühi ja igav näib – mulle näiteks enda elu täitsa meeldib, aga vaevalt keegi selle põhjal vändatud filmi viitsiks vaadata. Roosad nostalgiaprillid eest ära võttes jääb järele lihtsakoeline eneseleidmisfilm, mis on sisult lausa ehmatavalt primitiivne.
Puudustest hoolimata on "Veidrikud" võrdlemisi sümpaatne teos, ei häiri ega ärrita. Tegelased on vahvad, olgugi et algelised, ning lugu kõlbab oma rahulikkuses ja melanhoolsuses jälgida küll. Siiski soovitaksin pigem endal seljakott õlale visata ja pöidlaküüdiõnne proovida kui kinolinalt teiste mõttetuvõitu heietusi vahtida.
"Kättemaks" ("Revenge")
Kuigi muidu ei või tänavuse "Öiste värinate" programmiga läbinisti rahule jääda, leidub seal siiski ka tõelisi täistabamusi. Üks neist on prantslaste "Kättemaks" – puhtavereline rape & revenge film, millesarnaseid pole filmikunstis, ammugi siis Eesti kinodes, pärast 70ndaid sugugi sageli kohanud. Tõsi küll, Eli Rothi algatatud piinamisporno laine tõi endaga uusversiooni "Ma sülitan su hauale", mis samasugust malli järgib, kuid "Kättemaksul" on filmina märksa teistsugune funktsioon. Nimelt pole teose ainus eesmärk vaatajale halba enesetunnet tekitada, olgu see siis vaimsetest või visuaalsetest õudustest tingitud, vaid rabada närvikõdi ja lakkamatu tempoga. Kuigi olgu selge, et nõrganärvilistele see film ei sobi – "Kättemaks" on äärmiselt verine ja brutaalne teos.
Filmi peaosas on imeilus Matilda Lutz, kes viimati kesises õudusfilmis "Ringid" üles astus ja seal kahtluse õhku jättis, kas ta õigupoolest näidelda oskab. "Kättemaksuga" on kõhklus aga pühitud, kuna Lutzi roll pealtnäha naiivse kaunitarina (kusjuures nimi on Jennifer, just nagu "Ma sülitan su hauale" peategelaselgi) muutub kiiresti vingeks ja ägedaks osatäitmiseks, millele tahaks tänapäeva ühiskond ilmselt feminismitempli peale lüüa. Nagu kommenteeris üks valjuhäälne pöffihunt filmi ajal tagareast: "Nüüd läheb Ramboks ära."
Kuigi siin-seal leidub loogikavigu, on neid üldiselt raske pahaks panna, kuna kui jõhkrusega niimoodi üle võlli minnakse, siis miks ei võiks samasugust alternatiivloogikat ka realistlikkuse juures rakendada. "Kättemaksu"-maailmas mõjub kõik toimuv igatahes usutavalt ning kuna tegevustik pole nii depressiivrealistlik nagu teiste rape & revenge filmide puhul, on antud teost ka kergem nautida. Sisu on mainitud alamžanrile kohaselt ränk ja õudne, kuid vormilt on "Kättemaks" pigem meelelahutuslik.
"Laskem laipadel päevitada" ("Let the Corpses Tan")
Mis juhtub siis, kui filmitegijad tahavad suure entusiasmiga teha midagi väga-väga ägedat ja erakordset, kuid neil pole kogemust ega oskusi selle korralikuks teostamiseks? Tulemus on ilmselt midagi sellist nagu "Laskem laipadel päevitada". Ega igaüks pole Tarantino ja kohe kindlasti pole seda kumbki antud teose lavastajatest. Filmi taga on vahva idee üht-sama lugu jutustada mitmest erinevast vaatenurgast, lastes vaatajal tervikpilt ise kokku panna... tulemuseks aga täiesti vaatamiskõlbmatu virvarr, mida on praktiliselt võimatu jälgida.
Teoreetiliselt peaks loo keskmes olema kamp kullaröövleid, aga tolle "innovaatilise paralleelmontaaži" tõttu (mis kusjuures ongi kogu filmi ainuke tõmbenumber) pole sündmustikust võimalik selgelt eristada ei tegevusi ega ka tegelasi. Midagi nagu toimus ja kedagi tulistati, sekka mingit mäenõlval urineerimist, et asi ikka kunstifilmi mõõdu välja annaks, kuid toimuvast lõpuks midagi koherentset välja ei joonistunud. Laskem filmil lõppeda ja publikul lahkuda!
"Mõte ekstaasist" ("A Thought of Ecstasy")
Tänavuse põhivõistlusprogrammi ekstreemseim teos "Mõte ekstaasist" ei ole liialdamata mitte midagi muud kui kunstiline pornofilm – ainult ehk selle vahega, et hea porno vähemalt täidab oma eesmärki, "Mõte ekstaasist" ei tee aga sedagi. Nojah, see muidugi eeldaks, et antud filmil üldse oleks mingi eesmärk, kui kaunite naiste kehade ekspluateerimine välja jätta. Kuna filmi lavastanud RP Kahl kehastab ühtlasi ka peategelast, pakun ma välja, et "Mõte ekstaasist" ongi lihtsalt ettekääne, et režissöörihärra ilusate tüdrukutega seksida saaks. Sellisel juhul on ta aga suhteliselt haledalt vahele jäänud, kuna enamasti on isegi pornofilmidel seksistseenideks loogilisem õigustus kui antud teosel, mis lihtsalt loodab, et näeb piisavalt artsy välja, et küsimustest kõrvale põigelda.
Loodan siiralt, et naisnäitlejad said vähemalt piisavalt palju raha, et oma keha sellise kräpi nimel müüa. Baltikumi suurimalt kinoekraanilt pornot vaadata võib ju omaette elamus olla, aga antud filmi eksistentsi see ei õigusta. Teost sobib iseloomustama režissööri ja produtsendi mõttevahetus filmi rahvusvahelisel esilinastusel: "Te olite hea publik, enamasti jookseb esimese veerandtunni jooksul kümmekond inimest saalist välja, aga te jäite kõik kohtadele!" – "Võib-olla jäid nad lihtsalt kõik magama!"
