ARVUSTUS | "Star Wars: Viimased jedid" ehitab tuttavlikule midagi uut
"Star Warsi" saaga on jõudnud juba oma kolmanda triloogia juurde ning praeguse seisuga on valminud ka üks lisaosa "Rouge One", mis ei jää sugugi viimaseks, sest Han Solo film "Solo" linastub juba suve paiku. VIII osa "Viimased jedid" režissöör Rian Johnson vastutab ka pärast J.J. Abramsi IX osa algava järgmise triloogia eest, mis ei keskendu enam Skywalkeri perekonnale, vaid peaks olema uute tegelastega värske peatükk.
Niisiis võib öelda, et "Viimased jedid" on lõpu algus natuke liiga pikaks veninud perekonna seebikale, aga vähemalt on seekord tunda, et filmi taga on ka režissööri nägemus ning see autorlus, mida me ei näe pea mitte üheski nii suureks muutunud filmiseerias, muudab VIII episoodi ka väga eriliseks. "Jõud tärkab" on "Viimased jedid" kõrval nostalgiline toode, mis on küll natuke irooniline, sest oli ju omal ajal "Uus lootus" klassikaliste mõõga - ja püstolikangelaste lugude ja mitmete teiste žanrite osav segu.
Kõige tähtsam küsimus: kas see on parem kui seeria parimaks kujunenud esimese triloogia teine osa "Impeeriumi vastulöök"? Kui "Impeerium" näitas, mida peaks üks järg endast kujutama, siis "Viimased jedid" teeb põhimõtteliselt sama, aga minu esialgne kartus, et uus film on seeria parima osa koopia, osutus õnneks valeks, kuigi teatud elemendid on ikkagi väga tuttavad. "Viimased jedid" tõestab, et uued "Star Warsi" filmid pole ainult vanade kopeerimine.
"Viimased jedid" jätkab täpselt sealt, kus "Jõud tärkab" pooleli jäi: Vabariik on rusudes, vana impeeriumi järeltulijad Esimene Ordu ajab taaskord taga viimaseid mässulisi ning endas jedide võimed avastanud Rey (Daisy Ridley) alustab vana ja väsinud Luke'i (Mark Hamill) juures treeninguid, et asutada vastu sithile Kylo Ren (Adam Driver) ja tema isandale ning Esimese Ordu juhile Snoke'ile (Andy Serkis).
Sarnasused "Impeeriumi vastulöögile" piirduvadki õnneks Rey väljaõppega, sest ka "Impeeriumis" suundus endas jõu avastanud Luke Yoda juurde õppima, kuigi antud juhul on meistri ja treenitava suhted hoopis teistsugused ja vahelduvamad. Luke'i ja Rey, Kylo ja Snoke'i võimu vahekorrad ongi vahest filmi tugevamad süžeeliinid, sest üldiselt seisab lugu liiga palju ühe koha peal - pea terve filmi põgenevad mässajad Esimese Ordu eest, mis alles lõpus päädib suurejoonelise ja kohati ka "Impeeriumi" alguses olnud Hothi planeedi lahingut meenutava vastasseisuga, kuigi ka seal pakutakse üllatusi, mille peale ei tule ükski "Star Warsi" fänn.
Rey ja Luke'i meistri ja treenitava suhe on seda põnevam, mida kiiremini saab selgeks, et Luke süüdistab kõikides universumi hädades ja eriti Kylo Reni võimuletulekus iseennast, mistõttu läkski ta väidetavalt esimesse jedide templisse maailma eest peitu. Ta näeb tema abi vajavas Rey's samasugust väge, mida nägi omal ajal Kylo Renis (kes kandis siis nime Ben Solo), mistõttu keeldub teda treenimast, sest usub, et isegi hea tahte korral viib ta naise pimeduse poolele.
Mida aga Luke ei mõista on see, et pimedus ei saa eksisteerida valguseta ja vastupidi. Rey saab sellest ise aru ja see ongi "Viimased jedid" põhiteema - iseendasse kaevumine ja mitte ainult oma päritolu taga ajamine, vaid mõistmine, et valgus ja pimedus on ühe ja sama mündi erinevad pooled ning see münt ei saa eksisteerida ilma teise pooleta.
Yoda soovis algse triloogia kolmandas osas "Jedi tagasitulek", et Luke taastaks jedide religiooni ja hakkaks uusi välja treenima. Ja seda ta tegigi, aga kuna see lõppes katastroofiga, siis soovib Luke, et jedide valedel põhinevad legendid välja sureksid ja et tema jääks viimaseks. Siit kasvab välja aga teema, mida oleme näinud paljudes selle aasta filmides, nagu näiteks "Thor: Ragnarök", milles korrutati pidevalt pärast Thori kodu Asgardi hävinemist, et Asgard pole koht, vaid seal elavad inimesed. Nii on ka jedi usu ja jõuga: see pole iidsed ürikud ja tekstid, traditsioonid ja kloostripärane elustiil, vaid inimesed, sest nii nagu Rey mõistab, et jõud pole vägi, vaid energia, mis ühendab kõiki elusolendeid, saab sellest lõpuks aru ka Luke. See energia ühendab eri vaenupooli ja paneb nad üksteise suunas liikuma, nagu koiliblikas lambipirni poole.
Rey ja Kylo vahelised Jõu poolt ühendatud stseenid on vahest ühest kõige innovaatilisemad karakterite arengut kujutavad osised, mida "Star Warsi" seerias kunagi kasutatud on. Lisaks on need loodud niivõrd võimsa helidiasini ja kahes eri galaktika osas asuvaid tegelasi ühendava montaaži saatel, et siinkohal tuleb müts maha võtta Disney ees, et nad lubasid muidu väga omapäraseid filme lavastanud Rian Johsnonil teha päris oma asja. Kui "Jõud tärkab" ja "Rouge One" puhul ei saa üldse aru, kes on filmi režissöör, sest igasugune märge nende stiilist puudub, siis "Viimased jedid" lubab "Bricki", "The Brothers Bloomi" ja "Looperi" fännidel koha ära tunda, et see on Rian Johnsoni film.
"Viimased jedid" suurim probleem seisneb aga selles, et Kylo, Luke ja Rey on ainsad tegelased, kes filmi jooksul muutuvad. Kõik teised (Finn, Poe, Leia jne) jäävad täpselt sellisteks nii nagu nad olid "Jõud tärkab" alguses. "Impeeriumi vastulöök" mõjus aga hoopis teistmoodi: kõik tegelased liikusid kuskile, nad elasid midagi läbi ja nad muutusid. Ja see kehtis ka uute tegelaste kohta. "Viimased jedid" keskendub kahe ja poole tunni pikkuse juures peamiselt kolmele tegelasele ja sellest on kahju, sest mitmed uued näod mõjuvad alakasutatuna.
Kylo Ren võis tunduda Adam Driveri kehastuses esialgu nagu emo Darth Vader, kuid nüüd on ta sellest mõnitavast, aga enamjaolt naelapihta langenud tiitlist kõrgemale tõusnud ja loobub Snoke'i soovitusel, kes ühel hetkel palub tal isegi see naeruväärne asi peast ära võtta, oma maskist, sest nii nagu paljud teised tegelased, kes elavad oma eelkäijate varjus, mõistab ka Kylo, et Darth Vader kujunes legendiks, sest ta teenis selle välja. Kylo pole seda veel teinud ja oi, kui pöördeliselt otsustab ta seda teha "Viimased jedid" kõige šokeerivamate momentide ajal.
"Viimased jedid" võib tunduda nagu aeglane karakteridraama, kuid siin on ka palju meeldejäävaid momente ja just momentide poolest saaga VIII osa särabki: Rey teening Luke'ga, uus tegelane Rose ja Finn sõjast elatuvate rikaste planeedil, Kylo ja Rey vastasseisud ning muidugi ka Kylo ja Luke'i vältimatu kahevõitlus, mis sõna otseses mõttes andis sellele sõnale uue tähenduse. Ära peab mainima ka Boliivia soolaväljadel filmitud lõpulahingu, mis on tänu jalustrabavale operaatoritööle niivõrd kaunis, et isegi arvutiefektide rohkus ei suutnud pilti mitte kuidagi ära rikkuda.
Luke ütleb korra filmis, et kõik ei lähe nii nagu sa arvad ja õnneks ei lähegi "Viimased jedid" kordagi nii nagu sa arvad. Luke räägib ka valedel üles ehitatud legendidest, milles ta on ise niivõrd pettunud, kuid ometi on tema lõpus see, kes loob uue legendi tulevaste põlvede jaoks.
"Star Warsi" filmide peategelased on alati olnud pealtnäha tavalised inimesed ebatavalistes olukordades ja seda ideed kasutab uus film maksimaalselt ära. Kui Rey vanemate taust osutub tõeseks, siis oleks see saaga jaoks esmakordne moment, kus oluline tegelane pole tähtis oma mineviku pärast. Tõenäoliselt selgub IX episoodis ikka, et Rey on kellegi väga tähtsa tütar, aga seniks võime korraks unistada, et oma saatuse sepp ja galaktika päästja võibki olla ei kuskilt pärit ei keegi.
Kas me saame lõpuks teada, kes on Snoke ja kes on Rey vanemad? Jah ja ei. Sest infot antakse niivõrd killustatuna ja niivõrd kahtlases kontekstis, mis ei lase välja öeldut kohe tõe pähe võtta. Nende küsimustele saame tõenäoliselt lõplikud vastused alles 2019. aasta detsembris linastuvas IX episoodis.
