1. "Videviku saaga: Koidukuma - Osa 2" ("The Twilight Saga: Breaking Dawn II", 2012)

"Videviku" saaga viimase osa jaoks loodi Edwardi ja Bella tütar Renesmee puhtalt arvutiefektide abil, et rõhutada tüdruku omapära ja erilisust. See neil isegi õnnestus, aga ta poinud eriline ja omapärane karakteri poolest, vaid äärmiselt kehvade arvutiefektide pärast.

Iga kord kui kaadris oli Renesmee beebi või juba vanema tüdrukuna, siis võis kinosaalides kosta sügavat ohet, sest igaüks sai aru, et see laps pole päris.

Samas ei jäänud filmitegijatel muud üle, sest esialgne idee kasutada mehhatroonilist nukku nägi välja selline ja see meenutas pigem õudusunenägu kui last.

2. "Machete" (2010)

Jessica Alba ei olnud filmis tegelikult alasti duši all. Näitleja kandis aluspesu ning hiljem jäeti arvutiefektidega mulje nagu ta oleks alasti olnud.

3. "Kehad vahetusse" ("The Change-Up", 2011)

Olivia Wilde ei soovinud filmis alasti olla, mistõttu kaeti alastistseenis tema rinnad, aga kuna režissöörile tulemus ei meeldinud, siis lasi ta arvutiefektide abil lisada kaetud rindadele nibud, et need ikka filmi alles jääksid.

See muidugi tekitab olukorra, kus alastusest keeldunud näitleja näib filmis ikkagi alasti ja kõik arvavad, et ta paljastas end rolli jaoks. Sama hästi oleks võinud kasutada kehadublanti, nagu väga paljudes teistes filmides.

4. "Ghost Rider - Põrguline" ("Ghost Rider", 2007)

Nicolas Cage polnud rolli jaoks piisavalt musklis, mistõttu lisati talle arvutiga lihaseid juurde.

5. "John Wick" (2014)

Suurepärane märulifilm hiilgas just selle poolest, et filmis ei kasutatud liiga palju arvutiefekte, vaid kõik võitlused ja kukkumised filmiti reaalselt.

Üks efekt läks siiski maksma 5000 dollarit ja selleks oli John Wicki koerakutsika kaka, sest koera ennast kakama ei saadud, mistõttu loodi kutsu väljaheide arvutiga.

6. "Sotsiaalvõrgustik" ("The Social Network", 2010)

David Fincheri filmide puhul ei aima tõenäoliselt keegi, kuivõrd palju arvutiefekte ta tegelikult kasutab, sest need pole enamjaolt üldse tajutavad. "Benjamin Buttoni imelise elu" puhul oli arvutiefektide kasutamine rohkem tajutav, aga see oli ka arusaadav, sest film kujutas tagurpidi vananeva mehe elu.

2010. aasta "Sotsiaalvõrgustikus" oli aga üks stseen, mis andis efektide kasutamisest väga piinlikult tunda: nimelt on kohe näha, et hingeõhk on arvutiga loodud.

Hea ülevaade, kuidas David Fincheri filmides tavaliselt arvutiefekte kasutatakse.

7. "ET - sõber kaugelt" ("ET the Extra-Terrestrial", 1982)

Režissöör Steven Spielberg otsustas filmi 20. aastapäeva puhul 2002. aastal muuta klassikalise filmi mõnda stseeni, aga see polnud mitte ainult parandamiseks, vaid hoopis lastesõbralikumaks muutmiseks.

Näiteks vahetati valitsuse agentide käes olnud relvad raadiosaatjate vastu.

8. "Star Wars: Osa II - Kloonide rünnak" ("Star Wars: Episode II - Attack of the Clones", 2002)

Arvestades, et "Star Warsi" triloogia filmid olid arvutiefekte täis, siis võinuks eeldada, et midagi nii lihtsat näeks ka parem välja, aga ilmselt oli palju küsitud, et näiteks nööride abil pirn lendama panna, sest see oleks välja näinud palju realistlikum.

9. "Viiskümmend halli varjundit" ("Fifty Shades of Grey", 2015)

Kuna tegemist on erootilise filmiga, milles löövad kaasa aina enam ka teiste filmide poolest tuntust koguvad näitlejaid, siis ei saanud filmitegijad näidata kogu alastust.

Näiteks kaeti nii Jamie Dornani kui ka Dakota Johnsoni intiimpiirkonnad, et midagi võtete käigus kaadrisse ei jääks. See aga tähendas, et kellegi töö oli hiljem arvutiefektidega lisada karvad sinna, kus need tavaliselt ka on.

Filmi operaator Seamus McGarvey kinnitas, et just nii oligi: karvad lisati hiljem arvutiga. Ja need detalid lisati samade inimeste poolt, kes tegid näiteks väga keerulisi arvutiefekte "Godzilla" ja "Galaktika valvurite" jaoks.

Kui filmitegijad ei soovi, et publik kõike näeks, siis ei peaks kasutama kallist arvutitehnikat, vaid näiteks kaamerasisest montaaži või lihtsalt lõigata õigel hetkel ära või filmida kindla nurga alt.

10. "Mina olen legend" ("I Am Legend", 2007)

Enne kui režissöör Francis Lawrence hakkas lavastama "Näljamängude" filme ja ammu enne Jennifer Lawrence'i spioonipõnevikku "Red Sparrow", tegi ta Keanu Reevesi "Constantine" ja Will Smithi "Mina olen legendi". Mõlemad on tegelikult head filmid, kuigi väga alahinnatud.

"Mina olen legend" põhines Richard Mathesoni samanimelisel romaanil, mis näitas viiruse laastatud maailma ja veel enam: viirusest nakatunud muutusid vampiirilaadseteks elavateks surnuteks, kes nägid 2007. aasta filmis suhteliselt kohutavad välja, kuigi eelarve oli 150 miljonit.

Lawrence oli ise see, kes arvas, et näitlejad, kes kandsid olendite kostüüme, pole piisavalt usutavad ning vahetas need välja palju kallimaks läinud arvutiefektidega ning tulemus väga kehvapoolne, aga nii oli odavam.

Aga tulemus oleks võinud olla usutav ja realistlik.