1. Johnny Depp - "Rummipäevik" ("The Rum Diary", 2011)

Johnny Depp oli kurikuulsa ajakirjaniku ja kirjaniku Hunter S. Thompsoni suur sõber. Näiteks täitis näitleja sõbra viimase soovi, milleks oli tulistada tema surma korral kremeeritud jäänused kahuriga taevasse.

Depp on korduvalt osalenud ka Thompsoni raamatute ekraniseeringutes: nendeks oli Terry Gilliami kultuslik 1998. aasta "Fear and Loathing in Las Vegas" ning Bruce Robinsoni "Rummipäevik". Mõlema filmi ja muidugi ka raamatu peategelased põhinevad Thompsoni kujutlusel iseendast ja oma elust.

Esmalt 1959. aastal kirjutatud "Rummipäeviku" käsikirja leidis Depp aastakümneid hiljem ning otsustas selle filmiks teha, kuigi jõudis selleni mitmed aastad pärast Thompsoni surma. "Whitenail and I" režissöör Bruce Robinson tuli isegi erust välja, et filmi Deppiga koos teha.

Õnneks või kahjuks üritas Depp rolli sisse minna nii hoolega, et tarbis suurema osa võtteperioodist alkoholi ning ta ei teinud seda üksi: aastaid kaine olnud režissöör Robinson jagas temaga kogu aeg Chivas Regal viskit, mis oli Thompsoni lemmik.

Thompson oli oma elu ajal kurikuulus alkoholi ja narkootikumide tarvitamise poolest ja kuna "Rummipäevik" on poolautobiograafiline ja peategelane põhineb autori enda elul, siis leidis Depp, et rolli paremini sisse elamiseks peab ta elama nagu Thompson.

2. Shia LaBeouf - "Lindpriid" ("Lawless", 2012)

LaBeouf on kummaline näitleja: ta on teinud rollide jaoks igasuguseid veidrusi. Näiteks keeldus ta sõjafilm "Raev" ("Fury") võtete ajal end pesemast ning lõikas oma nägu, lasi hamba välja tõmmata ning kakles kaasnäitlejatega, et rolli maksimaalselt sisse minna.

2012. aasta John Hillcoati ("The Proposition", "The Road") filmi "Lindpriid" võtetel leidis LaBeouf, et kuna ta kehastab tegelast, kes aitab samakat toota, siis peaks ka tema välja nägema nii nagu oleks päriselt purjus. Kuidas ta seda tegi? Väga lihtsalt: ta jõi ennast enne võtteid täis, sest tema sõnul suutis ta ainult nii jätta reaalse mulje, et tegu on inimesega, kes on joonud.

See muidugi tekitas võtetel paksu pahandust, sest näitleja olevat pidevalt purjutades muutunud väga ebameeldivaks ja isegi agressiivseks.

3. Martin Sheen - "Tänapäeva apokalüpsis" ("Apocalypse Now", 1979)

Ühe parima algustseeniga filmi juures polnud midagi tavapärast: see oleks peaaegu maksnud nii režissööri kui ka näitleja elu, filmi peeti võtete ajal katastroofiks, kuid tulemuseks oli filmiajaloo üks suurimaid kunstiteoseid.

Peaosalist Benjamin L. Willardit kehastanud Martin Sheen läks rolli niivõrd sisse, et kui ta pidi algusstseeni jaoks hotellitoas jooma, siis ta tõesti jõigi. Näitleja jäi niivõrd purju, et kui stseeni jaoks oli vaja peeglit lüüa, siis ta seda ka tegi, kuid kohe niimoodi, et lõi omaenda käe veriseks, mis tähendab, et see punane vedelik, mida filmis näeme, pole võlts, vaid näitleja enda veri.

Sheen valmistus algusstseeni jaoks juba enne võtteid. Ta saabus dokumentaalfilmi "Hearts of Darkness: A Filmmaker's Apocalypse" järgi juba võtteplatsile joobununa ning režissöör Francis Ford Coppola mõistis, et siit saab head materjali ja asus kohe filmima. Sheen ründas ühel hetkel ka režissööri, kuid see ei jäänud kahjuks filmile.

4. Billy Bob Thronton - "Vastik vana" ("Bad Santa", 2003)

Thronton on hiljem tunnistanud, et oli suurema osa võtetest purjus, sest tema kehastatud tegelane oli alkohoolik. Filmi vahest kõige paremad stseenid jäädvustati siis kui Thronton oli sarnaselt oma tegelasele korralikult purjus. Seda oli näitleja sõnul vaja usutavama esituse saavutamiseks.

Filmile tehti isegi järg ning seal tundus Thronton kaine olevat.

5. Robert Shaw - "Lõuad" ("Jaws", 1975)

Üheks esimeseks suve suurfilmiks või blockbusteriks peetav Steven Spielbergi "Lõuad" ei tundunud vähemalt filmitegijate jaoks võtteperioodi ajal üldse tulevase hiti moodi. Veel vähem julges keegi arvata, et film kandideerib neljale Oscarile ning võidab neist kolm.

"Lõugade" loomeprotsessist on palju kirjutatud, kuid vahest üks kuulsamaid osiseid oli muidugi hai. Filmis kasutati nö. robothaid, mis läks kogu aeg katki ning segas oluliselt ka graafikus püsimist. See polnud muidugi ainuke probleem: Quinti kehastanud Robert Shaw oli võtetel kogu aeg purjus ning tekitas sellega ka probleeme. Teda pidi lausa stseenide jaoks kohale tassima ja hiljem ära viima.

Üks kõige meeldejäävamaid stseene filmis ei seostugi otseselt haiga, vaid Quinti monoloogiga, kus vana merekaru meenutab USS Indianapolise põhja vajumist ning seda, kuidas laevalt pääsenud merel triivides abi ootasid ja kuidas haid neid ükshaaval vee alla tõmbasid.

See oli võimas ja lausa külmavärinaid tekitav stseen, sest esiteks pärineb kirjeldatud sündmus otse ajaloost ning teiseks oli kord ka parima meeskõrvalosa Oscarile kandideerinud Shaw suurepärane karakternäitleja, kes suutis kirjeldatud sündmuse mängleva kerguse vaatajate silme ette manada.

Selle stseeni esmase filmimise ajal oli Shaw aga nii purjus, et vajus kokku ning kaotas teadvuse, mistõttu jäeti võttepäev pooleli. Järgmisel päeval mõistis Shaw oma viga ning naases kainena sama stseeni filmima. Tulemuseks oligi see versioon, mis jõudis ka lõplikku filmi.