ARVUSTUS | Jennifer Lawrence'i "Punane varblane" jätab külmaks nagu Siberi suvi
"Punane varblane" ("Red Sparrow") on üks neist fimidest, mille treiler on nii hurmav, et filmi enda saabumist kinno on raske ära oodata. Ja kui see päev saabub ning Jennifer Lawrence omas suures alastuses meie ette astub, siis tekib järsku hirmus nihelemise vajadus ning kannatamatus - kus need treileris reklaamitud head kohad on?
Filmi algul ehk ei mõtlegi nii väga sellele, et millal siis treileris nähtud jupikesi näeb, vaid tekib uus ja keerulisem küsimus - miks on vaja Ameerika näitlejatest koosneval assambleel purssida vene aktsendiga teksti? Mida edasi film jookseb, seda jaburamaks selline “võte” kujuneb ning veelgi hullem - pole otsest põhjust, miks kogu see jagelemine üldse Venemaa sügavustes peaks toimuma. Anuke põhjus tuleb aga ridade vahelt - ameeriklased tahavad venelastele ära panna ja näidata, et vaat, mis patrioodid oleme loonud, aga seda koos seksi, vägivalla ja ilusate kostüümidega, sest Gucci ju!
Filmi lugu logiseb iga nurga alt - priimabaleriinist saab järsku üliandekas ja tark “agent”, kes oskab lugeda kehakeelt, tunneb une pealt inimkäitumise tumedaid ja heledaid pooli ning paneb kõik enda pilli järgi tantsima, sest tema ju enam balleti tantsida ei saa. Jubedalt tahetakse selgeks teha, kui raske ikka on “varblaseks” saamine, kuid filmis me seda ei näe - jah, on mingi “karm tädi” klassi ees, kes isegi ei karju, aga selle eest propageerib sundvahekorda, sest “võim” sunnib ning hirmutab režiimiga, sest kommunism.
Aga eks tegemist ole ikka Hollywoodi ülepingutatud dramatiseeringuga. Google aitab näiteks leida pildimaterjali spioonide vahetusest Eestis vs spioonide vahetus filmis. Eesti ja Vene spioonide vahetamiseks on piiril kilekotiga onkel ja kaks mustades maskides komando-poissi, aga Hollywoodis on samas olukorras spioonidel kotid peas, snaiprid võsas, kopterid õhus ja maas, kümned politseiautod, kõigil vilkurid töös. Selge üledramatiseering jätab filmist odava mulje, nagu ka Jennifer Lawrence'i esitus, sest jääb mulje nagu tal poleks õrna aimugi, mida ta kaamera ees tegema peaks või mis imeloom on see “sparrow”, keda ta kehastab.
Kogu film võikski olla üks suur jutumärkidesse pandud ponnistus, mis nii väga tahab olla julm ja üllatav, kuid välja kukub vaid visualiseering näljasest linnust, kes ei tea, mida ta teeb või kust süüa saada, mistõttu muudkui nokib, aga kõhtu täis ei saa ja kogu aeg on näljane. Ja kui peakski filmi lõpus tunduma, et sa tead, mis juhtub, siis just nii juhtubki - pöörded ei paku midagi uut päikese all ning mossitav peategelane ja temaga toimuv jätab külmaks nagu Siberi suvi.
