Viis tüütut trendi, mida me ei taha enam Hollywoodi filmides näha
Kas mäletate aega, mil filmide treilerid olid sellised nagu näiteks esimesel "Tulnuka" filmil ehk need viitasid reklaamitava õhustikule, kuid ei reetnud midagi sisu koha pealt ette ära. Jah, mina ka mitte.
Viimasel ajal on tekkinud trend avaldada reklaamides võimalikult palju sisu ette ära ja minu jaoks, kelle töö on ka treilereid vaadata ja neist kirjutada, on see muutunud aina tüütumaks.
Viimane süüalune oli näiteks "Ämblikmees: Kojutulek".
Kui seda treilerit vaadata, siis võib iga tähelepanelik vaataja panna kokku filmi süžee: Tony Stark annab Peter Parkerile uue kostüümi, mida Peter kasutab muidugi nooruse ja kogenematuse tõttu vastutustundetult, mistõttu võtab Tony poisilt kostüümi ära. Seejärel peab Peter hakkama saama ise kokku õmmeldud kostüümiga, millel pole kõrgtehnoloogilisi vidinaid ning tõestama nii endale, maailmale kui ka Tony Starkile, et on vastutustundlik kangelane. Ja hiljem filmi vaadates selgus, et nii oligi, kuigi oleksin tahtnud seda teada saada filmi kinos vaadates.
Superkangelastefilmide sisu pole raske ette ära arvata, sest need järgivad alati teataval määral sissetallutud radu, kuid tahaksin vaatajana, et treiler õrritaks ja kutsuks vaatama, mitte ei peletaks kinost eemale, sest tekitab tunde, et olen juba filmi näinud.
Üks suurimaid patustajaid on muidugi James Cameroni alustatud "Terminaatori" seeria viies osa "Terminaator Genisys", mis avaldas ühes treileris filmis toimuva keskse pöörde, mis näitas, et vastupanuliikumise juht John Connor pole mitte enam inimene, vaid Skyneti uusim tehnoloogiline saavutus ehk üks terminaatori vormidest.
Treiler on nii paljastav, et isegi filmi režissöör Alan Taylor ütles linastumise järel veebileheküljele UPROXX, et mitmed treilerites olnud stseenid pidid olema üllatused. Ta oli isegi Paramount Picturesiga rääkinud ja selgitanud, milles seisneb tema probleem liiga paljastava reklaamiga. "Terminaator: Genisys" esimesed treilerid jätsid mulje, et tegu on värske nägemusega tervest seeriast, kuigi režissöör oli juba korduvalt öelnud, et filmi näol on tegu ikkagi järjega.
Õnneks või kahjuks on valmimas "Terminaatori" seeria kuues osa, mis on omakorda uue triloogia avafilm, mis omakorda on järg teisele osale "Terminaator: Kohtupäev", sest seeria looja James Cameron otsustas kustutada ära kõik need osad, millega tema polnud seotud ehk "Terminaator: Masinate mäss", "Terminaator: Lunastus" ja muidugi "Terminaator: Genisys".
See on omakorda tekitanud olukorra, kus nii David Lynch ja Alan Taylor on mõista andnud, et treilerid võiksid kuuluda ka režissööride pädevusse ja nemad võiksid ise vaadata, mis kaadrid on treileris või mitte.
Üks režissöör, kes treilerite pärast muretsema ei pea, on Christopher Nolan, kes saab alati anda reklaamidele oma õnnistuse, mistõttu näemegi Nolani filmide ("Dunkirk") treilerites alati rohkem visuaalselt huvitavaid kaadreid kui sisu reetvaid stseene.
Vahel juhtub ka vastupidine: James Gunni "Galaktika valvurid Vol. 2" üks treileritest paljastas, et Kurt Russell kehastab filmis Peter Quilli isa ning avaldas ühtlasi ka ootamatu tõsiasja, et tema ongi elav planeet Ego. James Gunn kaitses otsust oluline sisuline element avaldada, öeldes, et see ei röövi mitte midagi filmielamusest. Paljud arvasid teistmoodi, sest oleksid tahtnud, et see jäänuks ikkagi üllatuseks.
Praeguse seisuga tundub, et tasub üldse treilerite vaatamisest loobuda ja toetuda pigem kõhutundele.
Viimane ja väga edukas sünnilugu oli "Wonder Woman" ja kui superkangelasefilmide juures on nende sündi ehk kangelaseks saamist kujutavad filmid tavalised ning kuuluvad asja juurde, siis mõnes mõttes võiks see trend juba lõppeda. Eriti nende filmide juures, mille erinevaid versioone oleme juba näinud.
"Kuningas Arthur: Mõõga legend" rääkis juba mitmeid kordi jutustatud loo Arthuri kuningaks saamiseks, kuid õnneks ei keskendunud film sugugi ainult sellele, aga kahjuks otsustas stuudio seda suurepärast meelelahutust reklaamida nagu tõsist sünnilugu, mistõttu ei leidnud film ka publikut. Võib ainult aimata miks: publik on neist lihtsalt tüdinud.
"Batman vs Supermanis" nägime jälle, kuidas Bruce Wayne'i vanemad surid, kuigi seda oleme juba näinud nii "Gothami" seriaalis, Nolani "Pimeduse rüütli" triloogia esimeses filmis, Tim Burtoni 1989. aasta omas ja ka paljudes animatsioonides.
Muidugi peab tegema sünnilugusid tegelastele, kes pole varem oma filmides üles astunud, nagu "Doktor Strange", "Must Panter", "Sipelgamees" ja tulevane "Kapten Marvel", aga sarnaste sünnilugude rohkuse probleem kerkib üles siis kui oleme juba näinud mitmeid korda samade tegelastega filme ja iga kord näidatakse meile uuesti, kuidas tegelane kangelaseks saab.
Hea näide on "Imeline Ämblikmees" (2012) ja "Ämblikmees: Kojutulek" - mõlemad filmid näitavad, kuidas Peterist saab kangelane, kuigi meil piisas juba 2002. aasta Sam Raimi "Ämblikmehest", et aru saada, mis kuulub Ämblikmehe sünni juurde: onu Beni surm. Kui mitu korda peame vaatama ühe ja sama tegelase surma? Õnneks "Kojutulek" seda ei näidanud, vaid tutvustas tegelast hoopis teisest ja seeläbi palju huvitavamast küljest.
"47 roninit, "Ämblikmees: Kojutulek", "Imeline Ämblikmees", "Jurassic World", "Fantastiline nelik", "Thor: Ragnarok", mõlemad "Galaktika valvurid", "Sipelgamees", "Kapten Ameerika" filmid: neid kõiki ühendab üks konkreetne osis, milleks on muidugi see, et antud filmide režissöörid olid enne nende filmide lavastamist tuntud pigem madala-eelarveliste filmide poolest.
Marvel ja Disney oskavad režissööre valida ja hoida ning seetõttu on 10 miljonilt 200 miljoni suuruse eelarve juurde hüpanud lavastajad saanud väga hästi hakkama, aga on olnud ka erandeid.
Nendeks eranditeks on näiteks "47 roninit", aga ka "Imeline Ämblikmees", "Jurassic World" ja "Fantastiline nelik".
"47 Roninit" režissöör Carl Rinsch oli varem teinud paar lühifilmi, kui talle anti võimalus teha 175 miljoniga efektirohke Keanu Reevesi film. Tulemuseks oli 2013. aasta suurim põrumine. Miks?
Universal arvas, et on hea mõte anda kogenematule režissöörile tohutu eelarve, suur staar ning loota parimat. Omal ajal kommenteeris seda jaburat olukorda ka John Carnahan ("Narkovõmm", "Lumevangid", "Äss mättasse"), kes ütles, et Rinschile poleks tohtinud anda 200 miljonit, vaid hoopis kolm ja näha, kuidas kõigepealt sellega hakkama saab.
Carnahani kommentaarid algavad 4:33.
Mõlema "Imelise Ämblikmehe" (2012, 2014) režissöör oli Marc Webb, kelle ainuke varasem film oli 7.5 miljoniga valminud "(500) päeva armastust" ("(500) Days of Summer").
Esimene "Imeline Ämblikmees" maksis 230 miljonit ja teine kuni 293 miljonit. Mõlemad filmid teenisid korralikult tagasi ja pidi tulema ka kolmas osa, kuid Sony loobus nii režissöörist kui ka toona värskelt Ämblikmehena alustanud Andrew Garfieldist ning lõi Marveliga käpad, et teha uus "Ämblikmees: Kojutulek".
Mis juhtus? Fännidele ja kriitikutele ei meeldinud eelkõige "Imelise Ämblikmehe" teine osa ja kuigi raha teeniti ilusti tagasi, sai kõigile selgeks, et stuudio usaldamatus varem mitte ühtegi nii suurt filmi teinud režissööri suhtes ja oskamatus tegelasega ümber käia, viis olukorrani, kus nad lihtsalt andsid alla ning lasid professionaalidel (Marvel) filmi ära teha.
"Jurassic World" on rekordifilm, kuid kui keegi arvas, et näeb filmis ka natuke režissöör Colin Trevorrow (suurepärane komöödia "Safety Not Guaranteed") autorlikku nägemust, võis sügavalt pettuda. "Jurassic World" on puhas stuudiofilm, millel pole ühtegi märki, et selle oleks teinud mõni loominguline režissöör.
Väga kurb saatus tabas 2015. aasta "Fantastilist nelikut". Nimelt palgati lavastajatooli 12 miljoniga valminud "Chronicle" režissöör Josh Trank, kellel olid ligi 126 miljonit maksma läinud "Fantastilise neliku" jaoks suured plaanid, mis kõik lükati nurka, kui Fox hakkas kartma, et Trank ei saa hakkama ja kui stuudio avastas, et neile ei meeldigi Tranki versioon filmist.
Stuudio võttis ohjad üle ehk enamus filmist lasti viimasel hetkel ümber kirjutada ja uuesti üles võtta, režissööri tabasid seetõttu võtetel paanikahäired ja sügav depressioon. Päev enne filmi esilinastumist kirjutas Trank oma Twitteris (nüüd kustutatud), et tema versioon oleks olnud suurepärane. Sama kinnitas ka filmis näidelnud Toby Kebbell, kelle hinnangul tegi Trank väga sünge ja huvitava filmi, mida keegi kunagi ei näe. "Fantastiline nelik" kukkus kinodes läbi nii rahalises kui ka kriitilises mõttes.
Marvel mõistis seevastu, et neil on lihtsam palgata väikeste komöödiate või draamade poolest tuntud režissöörid oma 200 miljoni suuruste eelarvetega filmide juurde, sest nemad oskavad luua karaktereid ning kõik muu, mis käib ühe suure-eelarvelise filmi loomise juurde, tuleb Marveli enda poolt.
Seda mõistis ka Lucasfilm, mida omab Disney, kui hakkas "Star Warsi" järgede jaoks palkama väikeste filmide poolest tuntud režissööre, kes olid juba ühe suurema filmi teinud. Näiteks tegi "Star Warsi" 8. episoodi "Viimased jedid" Rian Johnson, kelle seni suurem film oli Bruce Willise ja Joseph-Gordon Levitti 30 miljonit maksma läinud "Ajasõlm" ("Looper"), aga seejärel tegi maailma edukaimasse seeriasse kuuluvat filmi, mille eelarve on ilusti üle 200 miljoni.
Sama oli seni viimase "Star Warsi" filmiga "Rogue One: Tähesõdade lugu", mille režissöör sai tuntuks miniatuurse eelarvega koletisefilmiga "Monsters", mistõttu sai võimaluse lavastada 160 miljoni eest 2014. aasta "Godzilla" ning hiljem 200 miljoni eest "Star Warsi" lisaloo.
Indie-režissööridele võib anda suurte eelarvetega filme, kuid stuudiod peavad neid ka usaldama. Kui seda ei tehta, tasub järgida Disney eeskuju ja palgata režissööre, kes on end juba suure-eelarveliste filmidega tõestanud, sest muidu võib jälle linastuda mõni "47 roninit" või "Fantastiline nelik".
See on okei, kui film kasutab tooteid, mille filmi tootja ise lõi (nagu "Star Warsi" mänguasjad), aga kui teisi tootjad reklaamitakse näiteks nii häbitult nagu 2013. aasta õudusseikluses "Z maailmasõda" ("World War Z"), mille järge arendab praegu ei keegi muu kui David Fincher. Filmis joob peategelast kehastav Brad Pitt kõige pingsamal hetkel Pepsit, sest...ma ei tea tegelikult miks.
Teine suurim ilmselge tooteasetuse kasutaja on Michael Bay ja eriti tema "Transformerite" filmid. Need on nii piinlikult halvasti filmi sisse ehitatud, et samahästi oleks võinud tegelased pöörduda ka kaamera poole ja öelda toote lööklause ning naeratada.
Ärge saagu valesti aru - "Reamees Ryani päästmine" ("Saving Private Ryan") on hea film, aga see jätab mulje nagu oleks Teises maailmasõjas osalenud ameeriklased ainult keskealised mehed. Sama mulje jätavad ka "Vääritud tõprad" ("Inglourious Basterds"), "Raev" ("Fury"), "Peenike punane joon" ("The Thin Red Line") jpt.
Tegelikult oli Teises maailmasõjas osalenud ameeriklaste keskmine vanus 26, kuigi vastu võeti kõiki kuni 45-aastaseid, aga filmid jätavad tihti peale mulje, et kõik olid vanuses 35 +.
Tom Hanks oli näiteks selle filmi ajal 41-aastane.
Vaata lisaks:
Sa ei usu eales, mis on tegelikult Hollywoodi suurim trikk.
Mis oleks võinud olla: 5 parimat filmi, mis kunagi valmis ei saanud.
10 improviseeritud filmistseeni, mille kohta sa ei pruukinud teada.
5 hirmkallist stseeni, mis kunagi filmidesse ei jõudnudki.
