Kogu üritus kulges nii nagu sellised üritused ikka kulgevad: midagi tehakse enne otse-eetrit ära, lõigatakse kiirelt kokku ning vaatajani jõuab sellest paariminutline kokkuvõtte. Reklaamipauside ajal näppisid saalisolijad telefone ning muusikute esitused olid mõnusaks vahepalaks kiiretele auhindade üleandmisele. Jüri Pootsmanni laul oli väga hurmav, kuid tema botaste valiku oleks võinud küll millegi teise vastu vahetada, ikkagi gläm-üritus. See-eest Tommy Cash tuli ja omas kogu publikut ja lava ning see sobis suurepäraselt juba rutiinseks muutuvale laval vooderdamisele.

Märkimisväärne kategooria filmivaldkonnas oli aasta tegija filmikunstis. Võitja valiti konkurentsita välja valitud ning kategooria iseloomustus oli järgnev - inimene või amet, kes muidu lavale ei pääseks. Auhinna saajaks oli valguskunstnik Taivo Tenso. Ta võitis kindlasti igati õigustatult, sest ega muidu Eesti filmi pilt ei saakski nii ilus olla, kui midagi tähtsat jääks välja valgustamata.

Auhindasid andsid üle erinevad inimesed tele - ja filmimaastikult. Mõned olid oma kõnede ja tutvustustega natuke vaeva näinud, mõni andis kohe vihje kätte, kes võitjaks osutub ning mõni esitaja suutis õnneks luua korraliku närvikõdi nagu näiteks Anne Veski, kes andis üle parima helirežissööri auhinna Marco Vermaasile. Anne Veski on tõeline talent ootuse loomisel ning seetõttu oli ta ka õhtu kõige säravam esitleja. Eks tal ole ka kogemust erinevate auhinnagaladel osalemisel, aga see oli lihtsalt imeline. Täpselt sellises stiilis oleks pidanud kõnelema kõik tutvustajad ning samamoodi ootusi üles kütma, aga eks see jääb juba järgmisse aastasse.

Järgmisel aastal võiks ka selle peale mõelda, et kuidas tuua publiku ette võidufilme ja ka teisi nomineeritud teoseid, enne kui need reaalselt juba võidavad. Kõige suurema küsitavuse jätsid lühifilmide ja animafilmide kategooria - kuidas saab võita lühifilm, mis linastus Eesti möödunud aastal paar korda Pimedate Ööde Filmifestival kärgfestivali PÖFF Shorts raames, aga laiema vaatajaskonnani ei jõua enne sügist, kui see jõuab lühifilmide kassetti vahendusel kinodesse? Kuidas saab vaataja või filmitegija hinnata žürii legitiimsust, põhimõtet või kriteeriumeid filmi üle, mida on näinud ainult nemad. Vaataja ei saa nõustuda ega ümber lükata seda otsust, sest puudub igasugune teadmine antud filmist. See on üks väga kahtlane kivi otsustajate/korraldajate kapsaaeda.

Lühifilme tehakse Eestis palju ja kuna nad aeg-ajalt ikka kuskil jooksevad, siis ei tahaks uskuda, et polnud valida millegi vahel, mis on juba linastunud ja mida on näinud vähemalt 10 vaatajat. Võitnud animafilmiga küll sama probleemi polnud, kuid ülejäänud nominendid tundusid ka kui kivi alt välja võlutuna, sest minu mälu neid kuskilt kinost ei leidnud, millest on kahju, sest Eesti animatsioon on väga tugev, alati põnev ning omanäolise käekirjaga ja ta väärib igasugust promo ja tunnustust.

Ei tahaks teist korda seda kivist kapsaaeda sonkida, aga pean seda ikkagi tegema, sest Eesti parima naisnäitleja kategoorias võistles Rea Lest ("November" ja "Mehetapja/Süütu/Vari") iseendaga (kolmas nominent oli Maiken Schmidt “Keti lõpu" rolli eest). Ma olen absoluutselt Rea fänn, aga naisnäitlejaid oli möödunud aastal Eesti filmides veel peale Rea ja tegelikult oleks saanud valida mõne teise nominendi juurde. Eesti näitlejad, nii mehed kui naised, on kinolinal suurepärased. Miks ei oleks võinud olla ühe Rea asemel näiteks Evelin Võigemast "Minu näoga onu" rollit eest?

Järgmiseks aastaks jõuab kindlasti selle kapsaaia kividest puhtaks lükata, botased kingade vastu vahetada ning luua mitmekesisust tunnustav üritus, et innustada ja motiveerida nii filmi - kui ka teletegijaid ikka edasi looma ja tegema. Samas ei tohi unustada, et ka vaatajal on selles võrrandis oluline osa ning ka neil peab tekkima sama hea tunne ühte teost vaadates, kui filmi- ja teletegijatel seda teost luues. Rohkem muusikat, nalja ja meelelahtust!