HÕFF avastab unustatud flaami õudusfilmipärleid
Kas te teate midagi sellistest linateostest nagu "Raevukad memmed" või "Maniakaalsed haiglaõed satuvad ekstaasi"? Ei midagi? Pole hullu. Isegi paljud flaamid ei tea. Või ei taha teada. Neli aastat tagasi, kui tuli välja festivalide lemmik, Jonas Govaertsi film "Kutsikas", nimetas sealne ajakirjandus seda esimeseks flaami õudusfilmiks. See ajas vihale kriitik Steve De Rooveri, kes tegi vastuseks dokumentaalfilmi "Unustatud õudused", millega Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival oma tänavuse eriprogrammi "Fookuses: Flaami õudusfilm" ka avab.
See on rohkete filmikatkenditega illustreeritud põnev rännak ühe väikese kultuuri varjatud pärandi juurde, mille rohkem kui 40 aastasest ajaloost võib leida nii stiilseid vampiirilugusid kui judinaid tekitavaid thriller’eid, nii Peter Jacksoni varajaste tööde stiilis gore-splatter’eid kui ka kõiki hea maitse piire ületavaid B-kategooria linateoseid. Kahetsusväärsel kombel on enamik neist tuntud rohkem ookeani taga kui kodumaal.
Filmi, mis enne Haapsalut linastub veel 25. aprillil Tallinnas Kumu auditooriumis, juhatab sisse flaami õudusfilmi grand old man Harry Kümel – mees, kelle kohta on öeldud, et kui ta sündinuks USAs, võinuks temast saada Alfred Hitchcock. Just tema 1971. aastal valminud vampiirifilmist "Pimeduse tütred", mis samuti HÕFFi kavva kuulub, algab kohaliku õudusfilmi ärkamisaeg. Tegu on siiani ühe kõige laiemalt levinud flaami linateosega, mille peategelast, lesbist vampiiri mängib nimekas Delphine Seyrig.
Kui "Pimeduse tütred" demonstreerib flaami õudusfilmi esteetilisemat poolt, siis "Raevukad memmed" pakub vastukaaluks justkui nimme kõike seda, mida saab seostada B-kategooria filmikunstile iseloomulikuga: palju verd ja toorest inimliha, puhast gore’i ja veelgi rohkem musta huumorit. See Emmanuel Kervyni 1988. aastal valminud õuduskomöödia, milles õdedest vanaemad vallandavad oma ühisele juubelile kogunenud külaliste seas tõelise põrgu, mõjub sarnaste linateoste klišeede rägastikus üllatavalt värskena ja pole ime, et USAs on see juba ammu kultusfilm.
Teadlikule vaatajale võib tänavuse festivali kõige nauditavamaks meelelahutuseks kujuneda Léon Paul De Bruyni 1990. aasta film "Maniakaalsed haiglaõed satuvad ekstaasi". Neile aga, kellel varasem kogemus taoliste filmidega puudub, võib see oma süžeelise arulagedusega tabada nagu vasar otse lagipähe. Isegi Belgias vihatakse seda rohkem kui armastatakse ja sellest rääkimine paneb nii mõnegi inimese häbist või vihast punastama. No kuidas sa räägid tõsiselt filmist, kus on kasutatud Russ Meyeri n-ö sex-and-violence-stiili segamini Don Edmondsi kurikuulsa taiese "Ilsa: She Wolf of the SS" piprase vürtsiga.
2014. aastal Toronto filmifestivalil esilinastunud "Kutsikas" on viimase aja silmapaistvaim flaami õudusfilm. N-ö camp-horror´i alamžanrisse kuuluvas linateoses sõidab 12-aastane koolipoiss noorkotkaste laagrisse, kus tuleb silmitsi seista õudustega, mille eest põgenemine tundub üsna lootusetu. Filmi noorest autorist Jonas Govaertsist, keda on oodata ka Haapsallu, loodetakse Euroopa õudusfilmi värskendajat.
Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival leiab tänavu aset 27.-29. aprillini. Festivalipassid on soodushinnaga saadaval ainult 31. märtsini. Kogu programm avalikustatakse ja üksikpiletite müük algab 6. aprillil.
