Kui me räägime parimatest teekonnafilmidest, milles peategelane otsib väljapääsu igapäevaelu raamidest ja asub end kuskil kas üksi või seltskonnaga otsima, siis millest me räägime? Sellesse nimekirja sobiksid hästi nii Sean Penni fenomenaalne "Into the Wild" kui ka Jean-Marc Vallée lihtsameelsem "Wild", aga miks mitte ka Jonathan Daytoni ja Valerie Farise "Little Miss Sunshine", Sam Mendesi "American Beauty" ning Ridley Scotti "Thelma and Louise".

"Portugal" sellesse nimekirja ei sobi, kuigi mõte on sama. Asi pole selles, et film oleks halb, vaid pigem mõjub filmi katse näidata vabaabielus Karina (Mirtel Pohla) eneseotsinguid eesmärgitult ja ebalevalt. Ja see ebalev eesmärgitus ei paista tulenevat peategelase kimbatusest, mida ta tunneb koos elukaaslase Martiniga (Margus Prangel) elades ning seda ei saa nimetada ka taotluseks, sest mõjub pigem režissöör Lauri Lagle kirjutatud stsenaariumi probleemina.

Mida tähendab, et välja arendamata stsenaarium? Tegelased on enamjaolt selgelt välja joonistatud, aga sama ei saa öelda tegelase kaare, süžee ja sündmustiku kohta. Film on põhimõtteliselt jaotatud kaheks - Karina kodulinnas ja Karina rannas. Mirtel Pohla on võrratu ja kuigi näitleja paljastab end rolli nimel tavapärasest rohkem, siis pole muidugi alastus see, mis tema rolli võrratuks muudab, vaid ikka intonatsioon kõnes, võbelused näomiimikas, kaugele ja sügavale ulatuvas pilgus. Pohla suudab filmi nõrgad küljed niivõrd hästi üle mängida, et eesmärgi ja sündmustiku puudumisest tekkiv igavus kaob iga kord, kui Pohla kaadrisse satub ning õnneks satub ta peategelasena sinna ikka väga palju. "Portugal" töötab suures osas tänu Mirtel Pohla esitusele.

"Portugal"

Film ei suuda ka hetkeks veenda, miks peaksin kaasa tundma hea järjel oleva naise kimbatusele, kui kõik teised meie ümber palju rohkem kannatavad. Samal ajal kui Süüriat pommitatakse ja maailm elab suure sõjalise konflikti varjus, uitab kinoekraanil üks naine mööda linna ja pole oma eluga rahul. Kui lugu töötanuks, siis oleks muutunud Karina probleemid lähedaseks ja mõistetavaks, kuid praegusel kujul on end väga raske tegelase külge haakida, kuigi see ei peagi olema eesmärk, aga vähemalt peaks lugu vaatajat peategelase kimbatuses veenma.

Filmi narratiivse nõrkuse põhjuseid ei pea kaugelt otsima - režissöör Lauri Lagle on näitleja ja teatrilavastaja, kes kirjutas oma debüütfilmi stsenaariumi ise ja kui nimetada Eesti filmi üks selge ühine nimetaja, siis on selleks tõsiasi, et režissöörid ei saa oma stsenaariumite kirjutamisega ise hakkama, aga ometi nad seda teevad. Seda näitas ka märtsi lõpus toimunud Eesti filmi- ja teleauhinnad, kus parima stsenaariumi kategooriasse valitud kolme nominendi hulgas oli ainult võiduflmil "Mehetapja / Süütu / Vari" kaasstsenarist, aga teistel kirjutasid režissöörid omad lood ise.

Kui keegi arvas filmi reklaami põhjal, et peategelane reisib eneseotsingutel Portugali, siis peate pettuma, sest seda ei juhtu, kuigi see oleks muutnud filmi sündmustiku oluliselt huvitavamaks. Portugalile küll viidatakse mitmel korral - Karina soovib sinna oma mehega reisile minna ning ühel hetkel maskeeritakse Tallinnas pidutsemine Portugaliks viibimiseks ning ma pole senini kindel, et kas see oli väga hea või halb võte, sest ühelt poolt muutis see niigi segase narratiivi veelgi segasemaks, aga teiselt poolt viis täide Karina soovi Portugali minna.

Tahtest tahmata meenusid "Portugali" vaadates legendaarse ja minu sügavalt isiklikult lemmiku Terrence Malicku viimased filmid "Song to Song", "Knight of Cups" ja "To the Wonder", mida ei saa sugugi lugeda režissööri parimateks töödeks, aga isegi tema kehvad filmid on paljude jaoks elumuutvad kogemused. Sama on ka "Portugaliga" - õhulise, hingepõhjani liigutava lavastuse ja kauni operaatoritöö abil sündinud film, mis otsib end täpselt samamoodi nagu peategelane, aga erinevalt Karinast jääbki film end otsima.