“Võõrad” (“The Strangers”, 2008)

Kristen (Liv Tyler) ja James (Scott Speedman) suunduvad suvilasse puhkama, kuid mõnus äraolemine muutub kiiresti õudusunenäoks, kui uksele ilmub salapärane naine.

Olenemata sellest, kas tõestisündinud lool põhinev film meeldib või mitte, muudab see kahtlemata su tüüpilist arvamust turvalisest suvilast, kus mõnusa kaminatule ees juttu ajada. Puhkusest saab hoopis maapealne põrgu ja mitte keegi pole kaitstud hullumeelsete tüüpide eest, kellel on ees varuks trikid, mille peale ei tulegi.

Jamie Lee Curtis kujunes tänu sellele John Carpenteri filmile üheks kuulsaimaks scream queeniks. Isegi 40 aastat hiljem on tegemist verdtarretava filmiga, mis ajab judinad peale.

1978. aasta filmiga alanud "Halloweeni" seerias on hetkel kokku 10 filmi, millest lavastas Carpenter ise ainult esimese osa.

Praegu on töös seeria 11. film, kuhu naaseb ka Jamie Lee Curtis ning Carpenter aitab produtsendi rollis, et režissöör David Gordon Green ("Tugevam") teeks valmis väärilise filmi.

2011. aasta "Silent house" on 2010. aasta samanimelise Uruguay õudusfilmi uusversioon ning tegelikult peaks vaatama mõlemat või siis ainult originaali.

See on film, mis hoiab sind terve aja pinges ega lase kordagi lahti. Kui tekib hetkekski tunne, et nüüd hakkab kergemaks minema, siis nurga tagant tuleb uus löök näkku.

Mõlemat filmi reklaamiti sellega, et see koosneb ühest kaadrist, kuigi see oli pigem kaval reklaamitrikk, sest filmis kasutati lihtsalt peidetud montaaži.

“Saatana maja” kerib end rahulikult lahti, aga see-eest on tegemist eriti hirmsa filmiga, mida paljud tõenäoliselt üksi vaadata ei suuda. Kui tahad aga asja üle võlli ajada ja otsid uutmoodi õudukakogemust, siis vaata seda filmi üksi kellegi majas, kus sa pole varem käinud ja mis ei tundu kodune. Sobib ka vana mahajäetud suvila.

Sageli vaieldakse, et “Elmi tänava luupainaja” teine osa on kogu seeria must lammas, kuid samas on see tõenäoliselt kõige jubedam osa. See osa annab aimu, et Freddy ohvriks langemiseks pole vaja olla põline Elmi tänava asukas. Filmis on palju õudust ja terrorit, mis ajab nii mõnegi hirmust nihelema.

Paar aastakest tagasi igati asjaliku "Oculusega" üllatanud Mike Flanagani uus film "Hush" on lühike kompaktne thriller, kus teismeeas läbi põetud haiguse süül kurttummaks jäänud kirjaniku Maddie Youngi metsa vahel asuvat kodu külastab õhtupimeduse saabudes ohtlik kurjade kavatsustega maniakk.

Vibupüssiga relvastatud mees paistab mõtlevat nagu jahimees ning plaanib solitaarse uue ohvriga mõnda aega mängida, enne kui talle otsa peale teeb. Nii sisulises kui teostuslikus plaanis tegemist küllaltki standardse sissetungifilmiga, ent üks eripära sel on: peategelasel on puue, mis temast eriti lihtsa sihtmärgi teeb. Sissetungijal on luksus teha nii palju lärmi kui tahab, ilma et Maddie teda kuuleks, ja naisel endal pole võimalik pole peidukohti otsides võimalik hinnata, kui palju lärmi ise teeb. Ühtlasi on Maddiel põhimõtteliselt võimatu telefoniga abi kutsuda, mistõttu tuleb tal pääsemiseks leida viise ootamatult saabunud maniaki üle kavaldamiseks.

Loe ka arvustust.

Filmi õuduse tingib üksindustunne. Olenemata sellest, et mägede vahel on terve pere ja koos tunduvad võimalused ikka paremad, siis seal kandis pole sellest kasu. Selles kõrbes on päise päeva ajal ka oluliselt jubedam olla, kui pimedas metsas Freddy Kruegeri eest ära joosta.

“Telefonihelin” on õudne, sest vaatajas tekib väljapääsmatu tunne. Tee, mida teed, aga pääsu pole. Tegemist pole mingi kirvega vennikesega, kelle eest sõidad autoga minema ja otsustad, et sinna paksu metsa sa enam kunagi tagasi ei lähe, vaid hoopis vaimuga, mis jälitab sind kõikjale, sest vähemalt toona olid televiisorid kõigil olemas. Esimene osa on ka antud filmiseeria ainuke hea osa.

See film paneb proovile kõik, kes tunnevad end kitsastes kohtades vähegi klaustrofoobiliselt. Lugu viib grupp naisi koobastesse ronima, mis muutub pärast varingut ja väljapääsu kinni langemist eriti räigeks elu ja surma peale võitluseks. "Laskumine" on hämmastavatl pingeline, sest kasutab kitsaid kohti ja pimedust suurepäraselt ära.

“Hiilgus” on õudusfilmide klassika, mida vaadates tekib üksindustunne, sest maja on suur, õues on torm, põgeneda pole kuskile ja kirvega hull ajab taga. Oma osa on aga muusikal, mis muudab paljud stseenid elavamaks.

Muidugi mängib tähtsat rolli ka tõsiasi, et filmi üks ikoonilisemaid stseene sündis hoopis näitleja peas: Nicholsoni kehastatud tegelaskuju lause "Here's Johnny!" polnud stsenaariumisse sisse kirjutatud, selle mõtles koha peal kirvega vannitoa ust maha lüües näitleja ise välja ning muidugi sobis see košmaarsesse olukorda suurepäraselt.

Shelley Duvalli rollisooritus Jack Nicholsoni kõrval on lausa legendaarne, kuigi režissöör Stanley Kubrick olevat näitleja vastu olnud niivõrd karm, halastamatu ja õel, et mitmed Duvalli ahastama panevad stseenid, pisarad ja õudust täis silmad tulenesid hoopis režissööri poolt tekitatud psühholoogilisest terrorist.

Tõsieluline "Kurja kutsumine" jutustab loo paranormaalsete juhtumite uurijatest Ed ja Lorraine Warrenist, kes lähevad appi üksildases farmis elavale ja mustade jõudude küüsis vaevlevale perele. Võimas deemon, kellega Warrenitel tuleb rinda pista, osutub nende kõigi aegade koletumaks juhtumiks. Film põhineb abielupaarist demonoloogide Ed ja Lorraine Warreni toimikutel. Kui soovid filmist eriti palju õudust välja pigistada, siis vaata seda üksi pimedas toas.

Filmi teise osa seansi ajal olevat üks inimene ka surnud.

William Friedkini klassikaline "Vaimude väljajaja" oli omast ajast nii ees, et film pakub siiani väga hirmutavat kogemust. 1973. aastal teatati, et mitmed inimesed minestasid, oksendasid ja lausa põgenesid kinoisaalist. Hiljem küll tunnistati, et mitmed teated võltsiti, sest need oli osa reklaamist, kuid mõned kinod pakkusid vaatajatele siiski oksekotte.

Rasmus Rammo kirjutas Kinoveebi 2016. aasta parimate filmide edetabelis filmi kohta nii: teisele kohale platseerub mu isiklik lemmik "Poiss", millel kriitikute seas küll edu polnud, kuid mõnd žanrifänni – minagi nende seas – siiski raputada suutis. Olen nimetatud filmi väärtust juba pea aasta aega kaitsma pidanud ning teen seda järjekindlalt siiani: näen antud teost kui teravat kommentaari õudusfilmitööstuse hetkeolukorra kohta, mis osavalt praeguse aja klišeed pea peale pöörab. Pealtnäha tegemist järjekordse tondilooga, mil palju uut pakkuda pole, kuid sisimas peitub midagi hoopis enamat. Tegemist kindlalt ühe tänavuse aasta omanäolisema laialevi žanrifilmiga, mis vähemasti oma ainulaadse lõpplahenduse tõttu pikaks meelde jääb.

Mees pakub vaevatasu inimesele, kes suudab talle tõestada hauataguse elu olemasolu. Ta võtab ette seikluse läbi Los Angelesse, et kohtuda kolme kandidaadiga. Samas pole mehel aimugi, et ta tiritakse täieliku õuduse keskele. Film on täis üllatusi ja pakub pinget ka kogenud õudukafännidele, sest selles on head puändid ja ootamatud üllatused.

Film võib odav välja näha, kuid suudab siiski korralikult ehmatada, sest mõjub väga realistlikult. FIlmitud oleks see justkui kaamerameeskonna poolt ja materjal oleks justkui hiljem "leitud". Väikse eelarvega on tehtud väga mõjuv õudusfilm, mis tõenäoliselt hoiab ära kõik plaanid minna öösel mahajäetud majadesse jalutama.

Allikas: horrorfreaknews.com

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid