ARVUSTUS | "Tõde või tegu" tõestab, et naeruväärsest ideest saab teha asjaliku õudusfilmi

Kes verivärske õudusfilmi “Tõde või tegu” (“Truth or Dare”) treilerit nägema on juhtunud, on teose absurdsevõitu ideega juba tuttav. Kamp ebameeldivaid noori sõidab kevadvaheajaks Mehhikosse, kus nad seltskonnamängu “Tõde või tegu” mängides jubeda needuse otsa komistavad. Mäng jälitab neid koju ning reeglite rikkumine lõpeb surmaga.

Idiootlikke ideid tuleb õudukates ette sageli, mõnel üksikul juhul õnnestub neid aga geniaalsusena serveerida. “Tõel või teol” siiski geeniusega suuremat pistmist pole, kuid on märkimisväärne, et ebausutavast (et mitte öelda naeruväärsest) ideest on vändatud täiesti asjalik õudukas. Kui sündmustiku keskmes poleks hunnik näotuid ja antipaatseid noorukeid, kellele on enamjaolt keeruline kaasa tunda, võiks filmi ehk suisa heaks nimetada.

Idee poolest on “Tõde või tegu” uue põlvkonna “Lõpp-punkt” (“Final Destination”, 2000) – sisuliselt vaid selle vahega, et esimeses jälitab tegelasi surmav mäng, teises aga lihtsalt surm. Nojah, lisaks on “Tõde või tegu” kehvema stsenaariumi ja umbes “Lõpp-punkt 4” tasemel mõttetute tegelastega.

Samas võib-olla just sellised tegelased uut põlvkonda kirjeldama sobivadki, kuna silmatorkavalt pealiskaudseid ja võltse karaktereid kohtab praeguse aja populaarsetes noortefilmides ja -sarjades üha rohkem. Igatahes ei paneks ma sugugi pahaks, kui “Tõest või teost” samuti filmiseeria kujuneks, kuna esialgne idee pakub avastamisruumi küll ja veel.

Viimase aja kinoõudukate seast paistab “Tõde või tegu” silma kui üks omapärasemaid, kuid samuti ka lihtsamaid. Läbivalt kiire tempoga üleloomulik slasher ei kuluta aega atmosfääri loomisele või vaataja sunniviisilisele hirmutamisele. Ehmatuskohti küll jagub (mõni neist isegi päris efektiivne), kuid kuna neile ei eelne mitmeminutilist pimedates tubades hiilimist ja muud säärast, ei ole tarvis hetkekski hoogu maha võtta.

Sündmustikku juhib lihtne formaat – räägi tõtt, tee tegu või sure – ning seetõttu on filmi läbivalt põnev jälgida. On küll väike oht, et lihtne ja konkreetne valem hakkab poolteise tunni jooksul ennast kordama (vt “Lõpp-punkti” seeria, kus pool ajast joostakse lihtsalt ühe surija juurest teise juurde), kuid siin seda probleemi veel pole. Filmis on piisavalt krutskeid, et ideed lõpuni värskena hoida.

Niisiis on “Tõde või tegu” erinevate probleemide ja ohtude kiuste täiesti arvestatav noorteõudukas. Värsked ideed on žanrifilmides alati vägagi teretulnud ning olgugi et teostus sedapuhku soovida jätab, pakub “Tõde või tegu” piisavalt närvikõdi ja põnevust, et kinoskäiku õigustada. Tõsi küll, samast ideest oleks andekamatel kätel õnnestunud välja väänata tulevane kultusklassik, kuid esialgu võib ju leppida ka lihtsalt enam-vähem korraliku õudusfilmiga.

"Tõde või tegu" on praegu Forum Cinemas kinodes.