Muidugi on kriitikuid, kes leiavad, et Disney hävitas "Star Warsi" ja Marveli filmid rikkusid filmitööstuse, sest kõik teised hakkasid neid enamjaolt edutult kopeerima ja nüüd ei näegi kinodes muud kui järgesid. See ei vasta tõele, sest järgesid, eellugusid, uusversioone ja uusi nägemusi on kogu aeg tehtud. Ainuke erinevus seisneb selles, et Disney teeb neid kõige paremini ja edukamalt, kui võrrelda näiteks DC koomiksite ja Warner Bros Picturesi katsega võimalikult kiiresti Marvelile järele jõuda, et oma superkangelaste universum luua.

Senini pole see Warneril hästi õnnestunud, sest filmid on küll olnud edukad, aga enamjaolt on need kriitikute poolt hävitatud ja fännidele suure pettumuse valmistanud. Sama ei saa öelda Marveli filmide kohta, sest neid on aegamisi toodetud 10 aastat, mis tähendab, et Disney võttis aja maha, et universum hoolikalt läbi mõelda ja pakkuda fännidele seda, mida nad tahavad. See neil ka õnnestus, filme armastavad nii kriitikud kui ka fännid ning see on väljendunud ka suures kassaedus.

Muidugi on olnud ka erandeid, sest "Raudmees 2", "Imeline Hulk", "Thor" ja "Thor: Pimeduse maailm" näitasid, mis juhtub kui Marvel kaotab sihi ja üritab kvaliteetse meelelahutuse asemel tabada hoopis järgmist kalendrikuupäeva, mil peaks uus film linastuma.

Robert Downey Jr. on taaskord peategelane.

"Tasujad: Igaviku sõda" on Marveli 19. superkangelasefilm ning 10 filmist koosneva ja 2019. aastal lõppeva kolmanda etapi 7. film. Tegu on kolmanda "Tasujate" osaga ning siinkohal võib öelda, et see on parem kui eelmised kaks, kuid see oleks ebaaus alati suurepärase režissööri Joss Whedoni suhtes, kelle kanda oli esimene "Tasujate" osa ja suurte ootustega valminud teine osa.

"Igaviku sõda" on Marveli esimene film, mis jääb pooleli ja vajab järge, et lugu lõppeks. Kõik teised filmid on olnud enam vähem eraldiseisvad osad suuremast universumist, kuid seekord teavad ilmselt kõik fännid, et järgmisel aastal linastub veel ametliku alapeakirjata "Tasujate" 4. osa, mis lõpetab nii eelmise osa sündmused kui ka kolmanda etapi, enne kui linastub järgmine "Ämblikmehe" film.

"Igaviku sõda" on ühtlasi ka Marveli esimene sõjafilm, milles näeb lahingut põhimõtteliselt esimest kaadrist viimaseni ning seda on väga palju kahe ja poole tunnise filmi kohta. Ka varasemalt on valminud filmid, mis on kokku kutsunud kõik või suurema osa ühise universumi kangelasi, kuid "Tasujad", "Tasujad: Ultroni ajastu" ja "Kapten Ameerika: Kodusõda" tegelesid ka paljude teiste teemadega.

Seekord nii ei ole, sest näiteks Raudmees ehk Tony Stark kutsutakse titaan Thanosega võitlema otse pargist, kus ta jalutab oma naise Pepper Pottsiga (Gwyneth Paltrow) ning järgmise 20 minuti jooksul jõuab ta otsaga võõrale planeedile, kohtub teiste kangelastega ning asub kuni filmi lõpuni hullu titaaniga võitlema. "Igaviku sõda" kestab kaua, kuid ei lase kordagi hingata, sest kõik tegelased on vaja kokku tuua, seejärel lahku lüüa ning erinevates kohtades poolt universumi hävitada sooviva ja selleks Igavikukive vajava Thanose ja tema armee vastu võidelda.

Me näeme küll kapten Ameerikat, Raudmeest, Star-Lordi ja paljusid teisi Thanose vastu võitlemas, kuid kui keegi lootis, et nad teevad seda ühisel rindel, siis peate pettuma. Panuste suurendamiseks tuuakse mõned tuttavad näod kokku teistega, aga teised lüüakse omakorda lahku, et avada uus rinne mitte ainult Maal, vaid ka teisel planeedil.

Kõik saavad filmi jooksul veidike särada, kuid kõige enam saavad ekraaniaega siiski Thor (Chris Hemsworth), kapten Ameerika (Chris Evans), Star-Lord (Chris Pratt), Raudmees (Robert Downey Jr.), Gamora (Zoe Saldana), Doktor Strange (Benedict Cumberbatch) ja läbinisti arvutiga loodud Thanos (Josh Brolin).

Galaktika valvurid kohtuvad lõpuks Tasujatega.

Thanos kujunes ootamatul kombel Marveli filmide üheks parimaks antagonistiks "Musta pantri" Killmongeri kõrval. Kui veebruaris "Musta pantrit" vaadates olin kindel, et Thanos saab olema arvutiga loodud pahalane, kes lihtsalt hävitab ning Michael B. Jordani kehastatud Killmonger jääb tänu sügavale psühholoogilisele profiilile, millest sündinud motiivid seoti oskuslikult USA rassipoliitikaga, Marveli parimaks pahalaseks, siis nüüd pean oma sõnu sööma ja paigutama Thanose tema kõrvale.

Nii nagu ütles Lars von Trier Cannes'i filmifestivalil, et mõistab Hitlerit, pean ka mina ütlema, et mõistan Thanost, kes soovib üle kõige universumi taaskord tasakaalu seada, sest selles on lihtsalt liiga palju eluvorme ja see pärsib arengut. Ma küll mõistan teda, kuid samas mõistan hukka tema käitumise, sest ta näeb probleemi ainsa lahendusena universumi elanike massilist genotsiidi ning ta on valmis ohverdama kõik oma eesmärgi nimel.

Üllataval kombel muutus Thanos "Igaviku sõja" keskeks talaks, mis kõike koos hoiab. Kui ta oleks olnud vähegi ebahuvitavam tegelane, siis oleks kogu film kiiresti kokku varisenud, sest "Kapten Ameerika: Talvesõdalane" ja "Kapten Ameerika: Kodusõda" lavastanud vendadel Anthony ja Joe Russol oli niigi keeruline ülesanne kõik senised kangelased mõne erandiga ühte filmi kokku suruda, kuid kolm "Kapten Ameerika" filmi kirjutanud Christopher Markus ja Stephen McFeely suutsid ka seekord näidata oma võimekust tegelasi koondada, neile huvitavad ülesanded ja motiivid jagada ning nad ühel hetkel suure konflikti abil taas kokku tuua.

"Igaviku sõja" puhul teavad paljud, mis finaalis juhtub, sest kui vaataja on vähegi kursis koomiksitega, siis ei tohiks see mitte kedagi üllatada, kuid ometi suutis film seda teha, sest teadmisel ja nägemisel on päris suur vahe ning mõne lemmikuks muutunud tegelase kurva saatuse nägemine suutis mind ikkagi mõjutada. Marveli filmid on alati nõjatunud näitlejatele ja tegelastele, sest nad mõistsid üsna vara, et ainult märuli pärast ei vaata neid filme keegi.

See ongi filmi suurim tugevus, sest kui hoolid tegelastest, siis muutuvad sisuaugud ja uskumatu märul õhus, vees, maal, planeetidel, kosmoselaevadel ja teistes dimensioonides ebaoluliseks, sest tahad üksnes, et üks või mitu tegelast tuleksid ka seekord hädaohust terve nahaga välja ja isegi kui ei tule, siis ei jää koomiksifilmides keegi kunagi päriselt surnuks.

Thanos saabub universumit hävitama.

"Tasujad: Igaviku sõda" ülesanne oli kõik Marveli kangelased kokku kutsuda, nad lahingusse saata ja teha seda ülima meelelahutuse saatel. Selle ülesandega sai film hakkama ja enamgi veel, sest fännid saavad siit kätte enamjaolt kõik, mida soovisid. Seda filmi ei saa nautida eraldisesvana, sest meenutuste, tutvustamise ja mälu värskendamise peale aega ei raisata. Kui mäletad kõiki eelnevaid filme üksikasjalikult, siis see film on sulle. Kui kõik pole hästi meeles, siis arvesta, et vaataksid nagu ühte väga kallist episoodi kaua aega kestnud seriaalist, mis nõuab vaatajalt eelnevaid teadmisi.

"Igaviku sõda" eksisteerib mõnes mõttes ainult selleks, et juhatada sisse järgmine osa ja kui tegu oleks teleseriaaliga, siis oleks see suurepärane, kuid eraldiseisva filmina see väga ei tööta, aga ei peagi, sest nagu enne mainisin, siis see polegi mõeldud eraldiseisvana vaatamiseks. Film kannatabki pooleli jäämise pärast, sest kui see oleks linastunud kolme ja poole tunnisena, millel oleks olnud ka korralik lõpp, saaksin anda ka täispunktid. Praegu tuleb järgmine osa ära oodata ja alles siis mõlemat osa ühe tervikuna hinnata.