ARVUSTUS | Õudusfilmi "Tõde või tegu" võib pikemalt mõtlemata kuulutada aasta halvimaks filmiks
(1)
“Tõde või tegu” ("Truth or Dare") on lavastatud Jeff Wadlowi poolt, keda tunneme "Kick-Ass 2" režissöörina. See oli kehv järg suurepärasele esimesele osale. Ehk ongi asi lavastajas kinni?
“Tõde või tegu” räägib loo noortest, kes veedavad viimase kevadvaheaja pidutsedes. Olivia, kes algul ei tahtnud üldse kaasa tulla, saab peol olles tuttavaks ühe mehega, kelle nimi Carter. Hiljem peo lõppedes, kutsub Carter Olivia ja tema sõbrad vanasse majja, et seal mängida tõde või tegu. Loomulikult lähevad Olivia ja tema sõbrad kaasa täiesti võõra mehega, keda nad üldse ei tunne. Vanas majas mängu mängides tuleb välja, et see mäng on tegelikult reaalne ja sa sellest mängust ei saa kunagi lahkuda. Nii, et kõik, kes seal vanas majas mängu mängisid, hakkavad uuesti reaalses elus nii öelda tõde või tegu mängima, aga nüüd juba elu ja surma peale.
Kõige rohkem häiris filmi juures see, et polnud mitte mingist otsast õudne. Filmitegijad proovisid võimalikult palju ootamatuid ehmatusi kasutada, aga see on õudne ühe korra ning kaotab kiiresti oma mõju. Enne iga ehmatust hakkas kõlama pingeline muusika, mis andis mõista, et nüüd peaks publik hirmu tundma. Tänu sellele kadus ka filmi viimane katse hirmsana mõjuda. Kuna see on ka noortele suunatud õudusfilm, siis tehti ka natuke komöödiat, mis ei tulnud mitte kuidagi välja.
Noored näitlejad pingutasid üle ning suurema osa ajast võtsid nad ennast liiga tõsiselt. Üks näitleja ei osanud üldse tõsine olla ka tõsistes stseenides, mistõttu jäi mulje, et filmi peaosadesse valiti täiesti juhuslikud inimesed, kelle puhul ei kontrollitud, kas nad rolli sobivad või üldse näidelda oskavad.
Lugu oli igav. Mingi igav deemon käis piinas inimesi, et nõuda mängijalt tõde või tegu. Tegemist oli 1860ndate nunnakloostrist pärit deemoniga. Kust kohast peaks sellisest ajast pärit deemon teadma mängu tõde või tegu? See pole loogiline. Filmi stsenaariumi taga seisis viis inimest ja ikka oli lugu mannetu. Paljud räägivad, et filmides pole pisivead olulised, aga antud juhul oli neid liiga palju, et mitte märgata.
Näiteks nimetab üks tegelane telefonikaamera tavalist rakendust Snapchatiks ning ühel hetkel juhtub selline asi, et tegelane peab seisma maja katuse serval ning ei tohi enne ära tulla, kui on ära joonud pool pudelit viina. Ta jõi seda väikeste lonksudega, kuigi oleks saanud palju kiiremini ära juua. Neid pisivigu oli ikka päris palju. Ainuke asi, millega saab rahul olla, on efektid ja operaatoritöö, kuid ka neid ei saa liialt kiita, sest kõik muu on niivõrd kehv.
