"Star Wars: Osa I – Nähtamatu oht" ("Star Wars: Episode I – The Phantom Menace", 1999)

Film polegi otseselt halb, aga oli pigem pettumus, mis oli omakorda tingitud fännide suurtest ootustest. Tõelised filmifännid arvavad, et 1999. aastal valminud linateos polnud 16 aastat ootamist väärt. Paljude arvates on "Nähtamatu oht" kuidagi veider algus nii suursugusele sarjale nagu "Star Wars". Arvatakse, et asi läks küllaltki üle kivide ja kändude. Tundub, et "Star Warsi" fänne on lihtsalt raske rahuldada: kui ühele ei meeldi, siis tõenäoliselt ei lähe paljudele peale.

See on heade ja oskuslike näitlejatega film, mille keskmes on lamedad ja madalalaubalised naljad. See ongi aga peamine põhjus, miks "Film 43" inimeste halvakspanu osaliseks sai. Publikule lihtsalt ei meeldi, kui Oscari-väärilised tippnäitlejad teevad nii nõmedaid nalju, mis pole isegi humoorikad. Võib julgelt öelda, et ühtegi kriitikut ei ajanud naerma koht, kui Anna Faris palub Chris Prattil enda peale roojata. Eriti jubedaks muudab filmi aga animeeritud kassipiss...

Tavaliselt inimestele eriti ei meeldi, kui head ja klassikalised filmid või tegelaskujud keeratakse mingite uuemate versioonidega tuksi. Samas näib, et inimesed polegi pahased niivõrd seetõttu, et film oleks halvasti tehtud, vaid pigem sellepärast, et otsustati teha kaasaegne versioon.

Cinemascore’i hinne B+ näitab, et neile inimestele film meeldis, kes andsid sellele võimaluse. Seevastu pakutakse, et halvustajatele ei meeldinud film sellepärast, et see polnud see "Tondipüüdjad", millega nemad olid üles kasvanud. Kritiseerijad kirjutasid põhjalikult, mis neile selle juures ei meeldinud. Hiljem selgus aga, et paljudel kriitikutel ja eelarvamuseta filmifännidel polnud uuema versiooni vastu suurt midagi.

Kui keegi küsiks, mis on kõige halvemad filmid, siis oleks lihtne teha lahti IMDb filmiedetabel ja viimased sada tükki ette lugeda. Nende hulgast paistab aga eriti välja film nimega "Gigli", milles mängivad küll tuntud näitlejad (Ben Affleck, Jennifer Lopez), aga vaatamata sellele on see täielik läbikukkumine. Tegemist on täiesti seosetu jamaga, mis on pälvinud kriitikute ja publiku halvakspanu.

On suhteliselt tõenäoline, et kõik selle filmiga seotud inimesed arvasid algusest peale, et keegi ei salli seda. Kusjuures filmi kaks peaosatäitjat olid asjaga vist päris hästi kursis, sest suurema osa filmimise ajast olid nad purjus.

Filmi näol on tegemist ulmefilmi sugemetega seiklusega, mis on vändatud Nintendo samanimelise mängu ainetel. Kogu filmi tegevus pole isegi eriti sarnane mängus toimuvaga ja see teeb kokkuvõttes asja veel hullemaks.

Seda on ennegi juhtunud, et filmis toimuv erineb algmaterjalist väga palju, aga kui teostus on hea, siis sageli antakse see andeks. Hea teostuse korral nähakse filmi lihtsalt eraldi kunstiteosena. “Super Mario Bros.” on aga igatpidi halb.

Vahel jääb mulje, et inimestele meeldib "Transformereid" vihata puhtalt vihkamise pärast, aga see pole alati nii olnud. Esialgne "Transformerite" film sai kriitikute ja publiku kiituse osaliseks. Filmi järjest sai aga kõigi lemmik peksukott.

Keegi ei soovinud kiita filmi, kus on rassistlikud robotid ja mille narratiivis on puudujäägid. Võib-olla on filmi näol tegemist Michael Bay loomingu tüüpilise näitena, sest väga paljud augud on täidetud suvaliste plahvatuslike stseenidega.

Võib-olla on "Transformerite" seeria aga ehtne näide sellest, et Michael Bayl on loojutustamisest suhteliselt suva. Peaasi, et 13-aastastel poistel oleks kinos lõbus vaadata märulit, mida vürtsitavad provokatiivsed stseenid Megan Foxist.

See film jättis paljud inimesed lihtsalt külmaks. Kui esimese kahe "Batmani" filmi režissöör Tim Burton üritas Batmani filme teha süngema alatooniga, siis Joel Schumacher keeras kogu asja multikaks.

Loomulikult jäid inimesed filmi osas eriarvamusele: on fänne ja leidub neid, kes filmi üldse ei salli. Mõnede arvates on filmi ainsaks plussiks selle naljakaks olemine. Samas tehti ka näitlejate osas halbu valikuid. Mõne näitleja jaoks oli aga hoopis filmis osalemine halb valik, sest hiljem ei pakutud enam rolle teistesse filmidesse.

Õnneks tuli peale “Batmani ja Robinit” pikem paus, kuni asja võttis enda kätte Briti filmilavastaja Christopher Nolan ja olukorra päästis "Pimeduse rüütli" triloogia.

Nüüd, kui filmirežissöör Shyamalan teeb taas keskmisest paremaid filme, on aeg rääkida tõrvatilgast meepotis. Üheksa aastat jutti tegi Shyamalan kriitikute poolt peksa saanud filme nagu “Küla” (“The Village”, 2004), “Naine vees” (“Lady in the Water”, 2006). Niisamuti sai “Viimane õhutaltsutaja” igal pool halbu hinnanguid, sest selle sisu oli küsitav, see oli täis tüüpilisi klišeesid ja paljud filmis olevad dialoogid ajavad lihtsalt naerma. Lisaks pole sellel midagi ühist ülimalt kvaliteetse animeseeriaga, millel film põhines.

Õnneks asusid hiljuti algupärase seriaali loojad ja Netflix koostööd tegema, et tuua "Avatar: The Last Airbenderi" maailm uuesti ekraanile nii et see oleks ka hea.

Inimesed, kellele ei piisanud esimesest osast, tuli filmitööstus vastu ja väntas ka teise osa. Küll aga on tegemist teosega, mis on saanud erinevatel filmilehtedel halvimaid hinganuid. Näiteks IMDb lehel on see halbade filmide nimekirjas viimase kolme seas. Ilmneb, et rahvale lihtsalt ei lähe peale ekraniseeringud, mis räägivad supervõimetega beebidest. Kes oleks seda arvanud?

Film sai pea kõik Razzie filmiauhinnad ehk aasta halvimate filmide auhinnad Et asi veel õudsem tunduks, siis sai Adam Sandler nii halvima mees- kui ka halvima naisosatäitja auhinna. Tegemist on justkui halbade filmide emaga, mis on maitsetuse tipp. Miks? Kellele peaks meeldima Adam Sandler drag queen’ina. Igal juhul tunduvad Sandleri teised halvad filmid selle filmi kõrval poisikesed.

Allikas: Tasteofcinema.com