Peategelane Joe on üle elanud raske lapsepõlve ning sõjakoledused ja neid taakasid kannab ta endaga endiselt kaasas. Ta ei löö risti ette millelegi ning on valmis iga pahalase vastu käe tõstma. Ja ta teeb seda mitmetel korral täies rahus. Filmi üks huvitavamaid stilistilisi võtteid ongi just see, kuidas näidatakse ilma suure löömingu ja märulita vägivalda.

Režissöör Lynne Ramsay hoiab ohje tugevalt käes - iga plaan, iga liigutus, iga kõne on hoolikalt tema kontrolli all, mis liiguvad edasi küll aeglaselt, kuid siiski väga mõjusalt ning jõuliselt. Selle kõige keskel on aga ülimalt hea rollisooritusega Joaquin Phoenix.

"Sind polnud kunagi siin" - praegu kinodes.

Joaquin Phoenix'i kehastatud Joe ei ole antikangelane, aga temas on ka neid jooni, mis löövad välja siis, kui ta ühel hetkel leiab end samastumas noore tüdruku Ninaga (Ekaterina Samasonov), keda ta pahade meeste käest päästma asub. Peaaegu sõnadeta sooritatud Nina roll toob kahe katkise peategelase vahele uutmoodi dünaamika, omamoodi suhte, mis aitab neil mõlemal ellu jääda.

"Sind polnud kunagi siin" on PÖFFile ja natuke ka HÕFFile omane film. Kõik, kes on festivalifilmide fännid või soovivad vähe sügavamat sisu, siis see film on teile. Põnevaks teeb loo ka see, et kui sa arvad, et tead, mis toimub ja miks keegi on selline nagu ta on, siis tegelikult pole sul õigus. Film suudab algusest lõpuni üllatada, hoida pinget ning kulgeda väga hea muusika (Jonny Greenwood) taustal omas tempos lõpuni välja.