Iraani islamirevolutsiooni kõrgpunktis vallutasid üliõpilased 1979. aasta 4. novembril Teheranis USA saatkonna ja võtsid 52 ameeriklast pantvangi. Moslemitudengite organisatsiooni kuuluvad vangistajad nõudsid võimult tõukamise järel USAsse sõitnud Iraani šahhi Mohammad Reza Pahlavi väljaandmist, et tema üle kodumaal kohut mõista. Kui läbirääkimised diplomaatide vabastamise üle luhtusid, andis president Jimmy Carter korralduse sõjaliseks päästeoperatsiooniks.

"Argo"

Kotkaküünis: plaan ja tegelikkus

Esimene vabastamisoperatsioon kandis nime Kotkaküünis ning see oleks pidanud kestma kaks ööpäeva. Operatsiooniplaan nägi ette, et esmalt hõivatakse ja kindlustatakse kõrbes tugipunkt Desert One, kuhu suur transpordilennuk Lockheed C-130 Hercules viib üle 20 tonni lennukikütust. Sellega tangitakse kaheksat mereväe transpordikopterit, mis viivad erinevate eriüksuste liikmed rohkem kui 400 kilomeetri kaugusele tugipunkti Desert Two. Juba riigis viibivad CIA agendid toovad sinna veokid, et sõita koos eriüksuslastega pealinna Teherani.

Samal ajal tekitatakse piirkonnas elektrikatkestus, et takistada Iraani sõjaväe vastulööki, samuti antakse tuletoetust pommituslennukitelt. Viimasena pidid eriüksuslased vallutama lähedalasuva Manzariyehi õhuväebaasi, kus saaks maanduda mitu USA sõjaväe transpordilennukit. Siis tungitakse üliõpilaste kontrolli all olevasse USA saatkonda, tehakse valvurid kahjutuks, viiakse pantvangid helikopteritega õhuväebaasi ning sealt juba lennukitega riigist välja.

1980. aasta 24. aprilli hilisel pärastlõunal tõusid helikopterid lennukikandjalt USS Nimitz õhku nagu plaan ette nägi ning suundusid Iraani idaosas Tabasi lähedal kõrbes paikneva kõrvalise tee poole, mida kasutati ka lennurajana. Liivatormid muutsid teel kaks helikopterit kasutuskõlbmatuks, kuuel ülejäänul õnnestus aga jõuda sihtkohta ning võtta maandumiskohas vastu transpordi- ja tankimislennukid.

"Argo"

Hulgaliselt ebaõnne

Varsti pärast esimeste üksuste saabumist hävitasid aga USA sõjaväelased raketiga kütust smugeldanud Iraani veoki, mis püüdis kontrollpunkti läbida. Kaassõitja sai surma, ent juhil õnnestus saateautoga põgeneda. Seda aga ei peetud ohuks operatsioonile. Seejärel sattus lennurajaks kohandatud teele kohalik buss, mis peeti kinni ning bussijuht ja 43 reisijat pandi transpordilennukisse luku taha.

Siis aga andis otsad kolmas kopter ning kuna töökorras õhusõidukite arv langes alla operatsiooni elluviimiseks vajaliku miinimumi, soovitas operatsiooni juht kolonel Charles Alvin Beckwith selle katkestada. Koloneli ettepaneku kiitis heaks ka president Carter, ent üks helikopter põrkas tankimiseks valmistudes kokku tankimislennukiga. Tekkinud kokkupõrkes sai kaheksa USA sõjaväelast surma ning veel mitu vigastada.

Hilisema uurimise käigus tuvastati 23 operatsiooni ebaõnnestumiseni viinud põhjust. Kuna nurjunud katse tuli avalikuks, teatas revolutsiooni tagajärjel võimule tulnud ajatolla Homeini jumalikust sekkumisest ning kõrgeima usujuhi maine Iraanis kihutas raketina taevasse.

"Argo"

Teine päästeoperatsioon jäi ellu viimata

Seejärel hakati USAs plaanima teist päästeoperatsiooni, mille käigus pidi ultramoodne YMC-130H Hercules lennuk maanduma saatkonna lähedal asuvale jalgpallistaadionile. Salajase programmi käigus väljatöötatud reaktiivpõtkurid pidid võimaldama maandumisel väga järsku pidurdamist ning ülimalt lühikest hoovõttu enne õhkutõusmist. Üks seda tüüpi lennukitest aga plahvatas katsetamise käigus ning kuna Jimmy Carterit ei valitud tagasi USA presidendiks, siis kogu projekt lõpetati.

Kuna vahepeal oli Iraak oma naaberriigile Iraanile kallale tunginud ja Egiptuses asüüli saanud endine šahh Pahlavi surnud, õnnestus Alžeeria vahendusel alustada taas läbirääkimisi konflikti lahendamiseks. See päädis kõigest mõned minutid pärast president Ronald Reagani ametivande andmist allakirjutatud kokkuleppega ning 20. jaanuaril 1981 pantvangid lõpuks vabastati.