ARVUSTUS | "Solo: Tähesõdade lugu" on mage film, millel pole vaatajale midagi pakkuda
Alates päevast, kui George Lucas, "Star Warsi" looja, Lucasfilmi Disneyle kena kopika eest maha müüs, on maailmakuulsast kosmosesaagast saanud hindamatu rahalehm. Nelja aasta peale on vändatud juba neli "Star Warsi" filmi ning senikaua kui publik endistviisi kinosaali voorib, pole lõppu oodata.
Pole mingit põhjust salata, et olen tulihingeline "Star Warsi" fänn ning ootan igat järgmist peatükki kannatamatuse ja õhinaga. "Solo" eel olin aga skeptiline: film noore Han Solo seiklustest on meil juba olemas, selle nimi on "Star Wars: Osa IV - Uus lootus" ("Star Wars: Episode IV – A New Hope"). Han, keda 4. episoodi keskpaigas Mos Eisley baaris kohtame, on salakaval, moraalitu ja omakasupüüdlik smugeldaja, kellest kujuneb triloogia vältel mässuliste sõjakangelane. Kui talle antakse aga eellugu, kus ta juba kangelastegusid korda saadab, pole tolle karakteri areng sugugi nii märkimisväärne. Pealegi on Han Solo kui tegelane sünonüümne Harrison Fordi osatäitmisega ning sedavõrd legendaarsesse rolli uus nägu torgata on võõras ja vale.
Umbes sellised mõtted keerlesid mul peas enne filmi algust ja tegelikult olen samal meelel praegugi. Tõsi küll, nii palju võib öelda, et Alden Ehrenreich, suhteliselt tundmatu nimi, teeb noore Solona täiesti korralikku tööd, ning kuigi ta mingi Harrison Ford ei ole, pole ta osatäitmine siiski ka pinnuks silmas. Noh, umbes et kui prillid ja kuuldeaparaat ära võtta, võib noort Fordi ette kujutada küll. Niisiis Ehrenreichi kallal ma vinguma ei hakka, poiss on tubli ja vajadusel vaataksin teda Solona mõnes teiseski filmis (fännid spekuleerivad juba järje üle).
Probleem on lihtsalt selles, et film on nii kuradima mage. Igav süžee, elutud karakterid, mõttetud dialoogid, hambutud naljad, isikupäratu režii – "Solol" ei ole vaatajale pakkuda midagi peale paari andeka vihje eelmistele osadele. Puudub igasugune põnevus ja adrenaliin, ka möllustseenid on hingetud ja pingevabad. Viimastele "Star Warsi" filmidele omaselt viskavad tegelased alalõpmata (enamasti väga lihtsakoelist) nalja, kuid see ei too näole isegi muiet – huumor on täiesti ebaõnnestunud. Mida aeg edasi, seda tüütumalt kõik ekraanil toimuv mõjub... iga teine stseen venib, naljad ei taba, märul ei haara kaasa, ja umbes poole pealt hakkasin kannatamatult lõppu ootama.
Ja kui need tiitrid lõpuks ekraanile rullusid (vähemalt poole tunni võrra liiga hilja!), tundsin lihtsalt kurbust. Ma ei oodanud VII ja VIII episoodi tuules meistriteost, kuid ammugi ei oodanud ma niivõrd kesist ja tuima tükki. Mul pole midagi selle vastu, et "Solos" pole starwarsilikku suurejoonelisust – las ta siis olla väike iseseisev röövifilm –, kuid ma olen sügavalt pettunud, et selles pole grammigi starwarsilikku kaasahaaravust, seiklushimu, emotsiooni ja hinge. "Solo" on umbes samal tasemel eellugude triloogiaga (episoodid I-III), ainult selle vahega, et Lucasel oli vähemalt midagi uut öelda.
