ARVUSTUS | Margot Robbie särab vägivaldses krimifilmis "Terminal"
"Terminalil" on väga omapärane ja kunstiliselt kaunis värvipilt. Ühtlasi tume ja sünge, isegi vampiirilik või deemonlik visuaalne stiil. See kütkestav maagiline müstika ja salapära kestab ka lõpuni välja ja seob otsad kenasti omavahel kokku. Palju tegelasi, mitu mõrva ja sünge atmosfäär meenutavad justkui mõnda videomängu, kus pead edasi liikumiseks mõistatusi lahendama.
Ei oska öelda, kui säravaks Margot Robbie rolli nimetada saab, aga väga paeluv on ta siiski. Talle sobivad hullumeelsed rollid ja lisaks ilusale välimusele on talle antud ka kuhjaga talenti. Kõik need teised "vanamehed", kes filmis kaasa lõid, lausa sulasid tema pilgu all. Isegi Mike Myers, kes on tuntud pigem Austin Powersi rolli eest, on saanud kehastamiseks omamoodi huvitava karakteri.
"Terminal“ arutleb elu ja surma üle. Kas kättemaks on lahendus või kirg? Sedalaadi sadistlikku sisu viljelev tume toon ongi loo tugevam osa ja samuti ka filosofeerimine teemal, mis on siis maailmas õige või vale ning miks ei võiks inimene olla nagu Jumal, kes otsustab, muudab, teeb või siis ei tee asja just nii nagu ise soovib. Siiski jääb "Terminal“ pigem filmiks, mis meeldib või ei meeldi üldse. Krimifilmide ja noir lugude fännid peaksid kindlasti kinno suunduma. Need, kes ei mõista musta huumorit või ei kannata sadistlikke mõtteviise välja, peaksid filmi vahele jätma.
Peaosatäitjat kehastav Margot Robbie ja temaga seotud erinevad meeskarakterid muudavad "Terminali" põnevaks, sest „mitu lugu ühes“ filmid muutuvad tihtipeale liiga segaseks ja siin on tegu rohkem kunsti, mitte kassahitiga. Popkorni võid kohe ostmata jätta, sest sellist elamust siit ei saa. Sünge, verise ja mõrvarohke elamuse aga küll.
"Terminal" on küllalt mõistatusliku sisuga ja mõeldud seega rohkem filmifriigile. Vanusepiirang on küll 12 eluaastat, aga arvan, et ka nii noored ei tohiks seda vaadata. Vanusepiirang võiks olla ka 18+. Filmi saab võrrelda sellise koomiksfilmiga nagu "Sin City". Kui see istub, siis võiks ka "Terminali" üle vaadata. Midagi on neis ühist, vähemalt üldine tunnetus ja atmosfäär, mis piisavalt sürreaalne, et eristuda. Kokkuvõttes peabki vaataja olema kergelt selliste süngemate filmide austaja, sest ega tavapublik seda vaatama ei rutta ega hiljem uuesti vaata.
Päris lõpus võib ilmselt mõni nõrganärviline filmivaataja ka saalist lahkuda (vihje ühele kindlale stseenile). See peaks olema piisav info, et aru saada, millise kunstiteosega on tegu ja kes seda peaks vaatama ja kes mitte. Vähe leidub filme, mis panevad mõtlema, et kelle haige fantaasia see on või millisele publikule see mõeldud on. Selliseid filme aga tehakse ja osa neist ongi nagu isiklik väljaelamine või lihtsalt kunstilise katsetus või lausa šokiteraapia.
Värvide ja visuaali osas pean kiitma, kuid jään „Mine vaata kohe!“ soovitusega kidakeelseks ja lasen huvilistel ise otsustada. Tuleb siiski tõdeda, et tegu on päris räige ja jubeda linateosega.
