Soderbergh ise piirdub seekord produtsentide nimekirjas figureerimisega ja ühtegi keskset tegelast senistest lugudest ei naase. Küllap hoiavad tegijad neid peatse järje jaoks, mis ei saa ju tulemata jääda. Matt Damoniga olla isegi mingeid stseene üles võetud, aga kuhugi montaažiarvuti kõvakettale need jäidki.

Seeria ise hoiab endiselt kinni oma kaubamärkidest nagu ladus kulgemine – mõni kriitik nimetab seda jazzilikukuks – ja „me isegi ei ürita, me olemegi nii cool'id” hoiak. Endiselt on müügiargument võimalus vaadata oskuslikke inimesi tegemast asju, mida enamik meist kohe kuidagi ei oskaks. „Kompetentsiporr” nagu filmisõbrad selliseid teoseid nimetavad.

Kui üldse, siis on senise kamba asendamine uue ja just nimelt naistest koosneva seltskonnaga hea asi. Toob värsket hingamist. "Oceani 11" järjed "12" ja "13" on ju nii selle moodi, et ei suuda isegi uute nägude lisandudes nii hästi meelde jääda kui esimene (mis on tegelikult uusversioon 1960. aasta põnevikust, aga see selleks).

Seekord on loo keskmes kurikuulsa Danny Oceani õde Debbie, kes kutsub kokku naistekamba, et ühele suurüritusele minna ja 150 miljoni dollari väärtuses teemante huugama panna.

Seltskonnas on palju toredaid naisi, kurja hauduva kaheksa moodustavad Sandra Bullock, Cate Blanchett, Anne Hathaway, Mindy Kaling, Sarah Paulson, Helena Bonham Carter, Rihanna ja (ee...) mingisugune Aasia tüdruk nimega Awkwafina.

Jah, ma tean, menufilmide või -žanrite kordamine selles võtmes, et olgu peategelased kõik naised, tavaliselt vaadatavaid tulemusi ei too. Ropp komöödia "Pruutneitsid" ("Bridesmaids") on väheseid säravaid erandeid. "Oceani 8" jääb samuti positiivses mõttes silma, näidates, et korraliku röövifilmi kokkupanemiseks pole kindlat sugu esindavaid peategelasi vajagi.

Enamik sellest 110 minutist on Soderberghi "Oceani"-triloogiaga nii sarnane, et neist vähemalt üht näinu teab täpselt, mida oodata. Ehk siis meil on kamp lahedaid inimesi, kes muudkui räägivad, aga samal ajal keerulist plaani teostavad, mille edukas tulemus küll palju head õnne nõuab.

Loovestmise stiil on meeldivalt asjalik ja lakooniline. Dialoog on terav ja asjakohane, tempo ja märulirikkamad stseenid ka. Tühi sisu ja lame huumor madalakulmulisema publiku tähelepanu köitmiseks puuduvad (eks ilusatest naistest piisab).

Ka röövi ennast on selle üksikasjades kergem jälgida ja mõista kui eelnevates filmides, kui minult küsida. Nii et kõik on hea.

Peategelasnoorikud on mõeldud pigem meile oma õitsva välimuse ja asjalikkusega muljet avaldama kui põnevate isiksustega särama, nii et palju siin kommenteerida pole.

"Oceani 8" - praegu kinodes.

Silmailu-faktor on lae lähedal. Cate Blanchett ja Sandra Bullock on harva kinolinal paremad välja näinud – või vähemalt glamuursemad. Sama Hathaway kohta, kes aga naudib lisaks võimalust ilusat, aga rumalat kehastada. Ülejäänud viis jäävad tahaplaanile, sest kaheksal kesksel tegelasel läheks vähem kui kahetunnises filmis vast kitsaks.

Olles kõiki neid kiitvaid asju öelnud, pean lisama, et "Oceani 8" kannatab ka selle seeria põhilise probleemi käes. Kuigi probleem on ehk liiga karmilt öeldud, sest paljud ei pruugi sellest häiritud saada või seda isegi märgata. [Kui sisu kohta teada ei taha, ära enam edasi loe!]

Kõik neli uuema aja "Oceani" filmi on nimelt nii lõdvestunud olekuga, et erilist pinget ei teki vist kunagi, või vähemalt ei kruvita seda asja edenedes aina kõrgemaks. Me võime eeldada, et ühegi peategelasega midagi hullu ei juhtu ja plaan õnnestub ja mingeid erilisi jamasid selle teostamisel samuti ei teki.

Võib-olla on asi ainult minus, aga "Oceani"-sarja sisukusele tuleks kasuks, kui kogu seda lahedust ja glamuuri toetaks omalt poolt karakteriarendus ja tegelaste maailma süübimine. Siis nad poleks kogu aeg samasugused ja meil tekiks põhjust neid tõeliste inimestena näha ja seega rohkem kaasa elama hakata.

"Oceani 8" on praegu kinodes.