Võtame näiteks märulifilmid. Tugitoolis mõnusalt lösutades on kahtlemata kihvt vaadata, kuidas Bruce Willis ajab kurikaeltel jalgealuse tuliseks. Mõtle aga sellele, kui oleksid pidanud sarnase filmi valmimisel olema kaskadöör. Ega Willis ei tee ise karmimaid hüppeid. Selle teeb tema eest ära keegi teine. Aastakümneid tagasi oli taoliste hüpete sooritamine aga kordades ohtlikum.

Inimesed riskisid parima filmielamuse nimel oma eluga. Põnevus on kogu aeg olnud oluline ja kui tahad, et vaataja kogeks diivanil lesides midagi sellist, mida ta ise elu sees päriselt ei teeks, siis peab keegi teine selle nimel kõvasti pingutama.

Näiteks on Niagara juga klassikaline näide kohast, kus on imekaunis loodus ja kus filmitegijad leiavad kaskadööridele erinevaid ülesandeid. 1829. aasta oktoobrikuus hüppas Sam Patch joa otsat 26 meetri kõrguselt jõkke. Patch oli sel ajal napilt 20-aastane ja oma aja hulljulguse kehastus. Kusjuures alla hüpates polnud mingitest turvameetmetest juttugi.

Ühe Kanada veebilehe sõnul langes Patch vette justkui kivi. Pealtvaatajate seas oli haudvaikus. Hetk hiljem ujus Patch pinnale ja lehvitas rahvale. Kõik kiljusid ja plaksutasid.

Samas jäi Patchi õnn üürikeseks, sest kuu aega hiljem hüppas ta 38,1 meetri kõrguselt Genesee jõkke, mis voolab Ontario järve. Väidetavalt läks laskumisel miskit valesti ja mehe laip leiti mitu kuud hiljem. Sündmusele pandi nimeks Sami viimane hüpe ja see leidis aset saatuslikul 13. reedel.

30 aastat peale Patchi surma otsustas üks prantslane vaatajaid šokeerida hoopis sellega, et kõndis köiel, olles ise kõrgel veekogu kohal. Loomulikult olid vaatajad šokeeritud, sest kui mees oleks alla kukkunud, oleks ta kohe surma saanud. Tal polnud ka siis mingit kaitsevarustust.

2011. aastal kirjutas väljaanne Independent mehest, kes üritas eelmises lõigus kirjeldatud kaskadööri üle trumbata. Mida ta tegi? Kõndis ka mööda köit edasi-tagasi, aga sellest talle ei piisanud. Ta tegi seda mida korda ja ühel korral tundis ta end lausa nii enesekindlalt, et asus omletti küpsetama. Sellega asi ei lõppenud. Ta otsustas oma ülemuse selga võtta ja teha veel ühe tiiru.

Ühel hetkel sai 1910. aastal ametivõimudel Niagara jõe kandis turnivatest tüüpidest kõrini ja asjale pandi keeld peale. Peamiseks mureks olid inimesed, kes riskisid trikkide nimel oma eluga. Seevastu suutis 2012. aastal hulljulge kaskadöör Nik Wallenda ametivõimud pehmeks rääkida ja mehel lubati üle jõe köiel kõndida.

Loomulikult oli Nik Wallendal kaasas meeskond, kes jälgis, et mees surma ei saaks. Samas võttis ta ikkagi riski ja saavutas midagi märkimisväärset. Samas leidus kunagi ka tüüpe, kes olid nõus ronima kahurisse ja lasid end sealt välja tulistada.

1871. aastal leiutas George Farini inimkahuri. Oluline oli teada, mis on kahuri tulistamiskiirus ja kuhu inimene langeb, sest muidu oleks ta end sõna otseses mõttes surnuks kukkuma. Tavaliselt sihiti inimkahur nii, et kaskadöör lendaks mingi täispuhutud asja suunas. Kusjuures kahur võis inimese paisata 60 meetri kõrgusele õhku. Nii et kaskadöör pidi kahuri täpsust küllalt palju usaldama.

1920. aastatel alustas varietees oma karjääri mees nimega Frank Richards. Mis oli tema puhul erilist? Tal oli tõenäoliselt kõht, mis ei tundnud midagi. Näiteks võis teda igasugusel moel rusikaga kõhtu lüüa. Löögiriistaks võis olla isegi sepavasar. Mees elas kõik üle.

Niisiis otsis Richard üha suuremaid väljakutseid. 1932. aastal sihtis ta kahuri enda poole, läks kaugemale ja tulistas endale kuuli kõhtu. Surma ta igal juhul ei saanud. Küll aga kogus ta kuulsust, sest tema ta kõht oli justkui terasest valmistatud. Richard elas 81-aastaseks ja suri 1969. aastal.

Richard oli tuttav ka paljude vanakooli poksijatega, kes talle aeg-ajalt ühe korraliku löögi kõhtu virutasid.

Filmkunsti arenedes tehti palju turvalisemaid kaskadööritrikke. Näiteks rippus Harold Lloyd päriest kella küljes filmist "Safety Last!" ja Buster Keaton oleks peaaegu ühe oma filmi võtetel surma saanud, sest maja oleks ta ära lömastanud.

Väga palju muutus ka peale intsidenti, mis leidis aset Mickey Rooney filmi "Everything's Ducky" (1961) filmimisel. Kui režissöör Don Taylor mõtles kaklusstseeni liigutustele, kohtus ta kaskadööriga, kes oli oma olemuselt äärimiselt innukas. Juttude järgi küsiti kaskadöörihakatiselt baaris ühe triki kohta. Mees küsis vastu: kas mõtlete nii? Ja järgmisel hetkel hüppas ta seljaga vastu baari seina õlleriiulitesse. Hiljem selgus, et ta oli hommikust saati õllesid mekkinud. Niisiis oli ta küllaltki purjus. Peale seda intsidenti hakati mõtlema, et tegelikult võiks filmimaailmas kaskadööride seas olla rohkem professionaalsust.

Tänapäeval jagunevad arvajad aga valdavalt kaheks. Ühed on need, kes pooldavad, et kaskadööridele oleks tagatud kõikvõimalikud turvanõuded. Teised aga väidavad, et trikk ei näe tõetruu välja, kui kaalul pole oma elu.

Allikas: The Vintage News.com