Parempoolse ekstremisti Anders Behring Breiviki massimõrvast rahulikul Utøya saarel möödub tänavu seitse aastat. 69 ohvrit nõudnud tulistamine šokeeris toona Norra avalikkust ega ole praegusekski kellelgi ununud. Sellise sündmuse põhjal vändata filmi, mis austaks ellujäänuid ega teeks liiga hukkunute lähedastele, on tõeline katsumus, kuid "Utøya" tõestab, et see on lugu, mis vajab rääkimist. Õnneks on selle rääkida võtnud just õiged inimesed, kes mõistavad, kuhu fookus asetada, ning kuidas hoomamatu mõõduga tragöödia edukalt kinolinale tuua. Teos ei anna hinnanguid, ei dramatiseeri ega ekspluateeri juhtunud sündmusi, vaid jälgib neid külma rahuga, olgugi et mitte objektiivsest kaugusest, vaid pigem ohvri vaatenurgast.

Viie päevaga üles võetud film keskendub täielikult rünnaku ohvriks langenud noortele, nende segadusele, hirmule ja meeleheitlikele püüetele paanikas ellu jääda. Tapatalge ei politiseerita, mõrvarit ei humaniseerita – õigupoolest on film lavastatud justkui mõni väriseva käsikaameraga üles võetud "leitud videomaterjali" žanri õudusfilm, kus koletist kunagi korralikult ei näidata. Kusjuures Hollywoodis populaarne värisev kaamera või shaky cam pole pea kunagi nii õigustatud ja sobilik kui siin. Oht on kogu aeg kaamerasilmast eemal, kuid siiski piisavalt lähedal, et pinge ja hirm terve teose vältel laes püsiks. Püssiga tapjat me ei näe, küll aga kuuleme kõrvulukustavaid laske ja hädakarjeid, näeme noorte võpatusi ja hirmunud silmi.

Ka varem vaid hinnatud draamasid lavastanud Erik Poppe on otsustanud "Utøya" üles võtta ühe kaadriga: viie päeva jooksul mängitigi terve film viis korda otsast lõpuni läbi ning käiku läks neljanda võttepäeva materjal. Põhiline sündmustik kestab 72 minutit, täpselt nagu Breiviki tulistamine päriseltki kestis. Montaaži on filmis napilt ja muusika puudub täielikult – niisiis on lavastaja sihiks absoluutne realism. Kuigi tegelased ja täpne tegevustik on filmi tarbeks siiski väljamõeldud, põhineb stsenaarium ellujääjate kirjeldustel ning on läbinisti usutav, vahest isegi liiga tõetruu. Filmilikke elemente on kasinalt: surmad on jõhkrad ja kiired, lootuskiiri ei paista, selget kolmevaatuselist struktuuri välja ei joonistu. Ja parem ongi, sest elu vaatustesse ei jagune.

Kui režissöörilt küsiti, kas sellise filmi väntamiseks veel vara pole, vastas ta, et õiget aega ei tule kunagi. Ilmselt oleks täpsem öelda, et ei tule õigemat aega, sest Utøya veresaunast pääsenute lugu on viimase aja terrorirünnakute ja USA koolitulistamiste valguses just täpselt see õige, mida meelde tuletada ja jutustada. "Utøya, 22. juuli" ei lase unustada, et need 69 tapetud noort pole üksnes kahetsusväärne statistika, vaid 69 mõttetult raisatud inimelu. See on film, mida peab nägema.