ARVUSTUS | Nauditav märulimees Denzel Washington on "Kutsuge McCall 2" parim osa

Denzel Washingtoni "Kutsuge McCall 2" ("The Equalizer 2") on kuus korda Oscarile kandideerinud ja kaks korda võitnud näitleja jaoks kõige esimene järjelugu. Esimene osa oli 2014. aastal üsna edukas, mistõttu tehti ka järg, mis möödunud nädalavahetusel oli näiteks USA kinodes isegi edukam kui "Mamma Mia! Siit me tuleme taas".

Denzel Washington on kehastanud rusika- ja püstolikangelasi nii kaua ja tihti, et mõtleva inimese märulimees tundub praegu justkui põhiline filmitegelane, keda tema puhul üldse oodata.

Tegelikult oli sellisel asjade käigul siiski väga konkreetne alguspauk – režissöör Antoine Fuqua põnevusdraama "Treeningpäev” ("Training Day", 2001). Washingtonile teise Oscari toonud koostöö osutus ilmselt mõlemale meeldivaks, sest "Kutsuge McCall 2" on juba nende neljas ühisprojekt. Vahepeal olid esimene "Kutsuge McCall" ja kuulsa vesterni uusversioon "Seitse vaprat" ("The Magnificent Seven", 2016).

Washington on minu silmis üks võimsamaid ja sarmikamaid filmitähti läbi aegade ja tema ekraanil jälgimine võrdub alati kohese naudinguga. Tema märulipõhiste filmidega on siiski üks probleem.

Nimelt on need üldjoontes nii sarnased, et neid võib juba omaette žanrifilmideks nimetada. Aga sellistel on see häda, et need kipuvad suhteliselt ühelaadsed olema ja aina kordama samu võtteid, mis algselt edu tõid. Kindel lähenemine, üldvõtted, kaanonid jne.

Washingtoniga märulite nurgakivid on oskuslikud käsivõitluse- ja üldse madistamisstseenid, lisaks mõtlik-tõsine õhkkond ja pildiliselt stiilne lähenemine. Paraku on palju vähem levinud nurgakivi pakkuda mingit omanäolist lugu, et kogu seda möllu toetada.

Sama häda ohvriks langeb "Kutsuge McCall 2". Märuliosa on eeskujulik, aga sisu osas paeluvad eelkõige eraldiseisvad väikesed lood, kus McCall kellelegi appi läheb, alati end julgelt ohtu seab ning kurikaelu tähendusrikka pilgu ja pingelise vestlusega kostitab, et neid siis vääriliselt karistada. Näiteks algus rongis on ju uskumatult lahe.

Põhiliin ehk tema enda lugu on mõnevõrra paeluv üldisel intellektuaalsel tasandil, aga ei arene piisavalt kaugele või sügavale, et selle vastu mingi püsiv huvi tekiks.

Pigem teame kangelase kohta sama palju kui alguses, või isegi esimese osa alguses: päeval tegeleb suvaliste töödega nagu Lyfti auto roolis istumine, hämaras muutub karmide kätega kangelaseks.

Filmi tegijad ilmutavad oskuslikkust sünge õhustiku loomisel, see on mul meeles veel nüüd, päevi pärast kinoskäimist. Paraku on üldtempo nii rõhutatult aeglane, et siia kuluks toetuseks hädasti ära tükk karakteriarendust, mis aitaks kõige selle stiilse ja adrenaliini tekitavaga ka kestvama sideme ehitada.

Siin pole abi ka arvukatest kurikaeltest, kes näevad kõik muidugi lahedad välja, aga keda ei erista millegi poolest kõigist teistest arvukatest laheda välimusega kurikaeltest, keda Washington on oma teistes märulites nüpeldanud.

Ma ei taha sellega öelda, et Denzel on end märulimehena 17 tiheda tegevusaasta järel ammendanud. Ta jääb nauditavaks vaadata ilmselt kuni hetkeni, kui ta on liiga vana, et käsi-jalgu kiiresti liigutada ja ähvardavana mõjuda. Lihtsalt pärast arvukaid sarnaseid teoseid ei mõju see enam nii heas mõttes raputavalt kui esimestel kordadel.

Jah, ta on tõeline kättemaksupõnevike jazz-kunstnik, aga natuke rohkem kuluks siiski ära loo- või karakteriarendamist. Muidu tekibki tunne, et vaatame põhimõtteliselt sama asja kogu aeg.

Muide, Washington saab tänavuse aasta lõpus tegelikult juba 64-aastaseks, aga aru küll pole saada. Eks võrreldavas vanuses tegudemehi leidub teisigi, alustades muidugi tuntud näidetest nagu Jackie Chan ja Liam Neeson. Hea siis teada, et filmitähed tavapärasel moel ei vanane ja rokivad publikul sokke jalast ka oma (varajases) pensionieas.

Need, kes on piisavalt vanad ja hea mäluga, teavad "Kutsuge McCalli” ehk "The Equalizerit" ka kunagise telesarjana (1985-1989). Selle täht on küll miskine briti kahvanägu nimega Edward Woodward, kes eelistab ohtrale füüsilisele vägivallale pigem diplomaatiat ja nutikat lähenemist. Nii et kui uus film meeldib, siis ei paku vana sari kuigi palju mõnusat verelaskmist.

"Kutsuge McCall 2" on praegu kinodes.