Lavastas Julian Schnabel, samuti kunstnik. Filmi näitlejatevalik on tohutu: David Bowie, Gary Oldman, Benicio Del Toro, Dennis Hopper, Courtney Love, Parker Posey, Willem Dafoe, Sam Rockwell, Michael Wincott, Claire Forlani, Christopher Walken. Tarmo ja Toomas Urb. Basquiat’d kehastab Jeffrey Wright. Schnabel tahtis tundmatut näitlejat ja tundmatu näitleja ta sai.

Äsja ka Eestis Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarjas linastunud uues dokumentaalfilmis "Boom For Real" intervjueeritakse mitmeid Basquiat’ tuttavaid, teiste seas režissöör Jim Jarmuschit, kes keeldub filmi vaatamast, sest Basquiat ei sallinud Schnabelit. Jarmusch hindab Schnabelit („„The Diving Bell and the Butterfly“ on meistriteos.“) ja Wrighti esitust („Ma klippe olen näinud.“), aga autundest keeldus ta Schnabeliga vestlemast, kui režissöör filmi tegi.

Basquiat’ pere ei lubanud Schnabelil Jean-Micheli maale kasutada, mistõttu maalis ta kõik ise ning Gary Oldman mängib filmis tegelast nimega Albert Milo, kes on tegelikult Schnabel ise.

Pole saladus, et Basquiat sai tuntuks tänu Andy Warholile (teda kehastab filmis Bowie). Warhol lõunatas 1979. aastal ühes New Yorgi Soho restoranis kuraator Henry Geldzahleriga. Basquiat üritas neile müüa postkaarte oma teostest. Warhol ostis ühe dollariga ühe postkaardi. Geldzahleri ja kunstikaupmehe Bruno Bischofbergeri (Dennis Hopper) abiga sai Basquiat’ neoekspressionism peagi tuntuks. Silma jäid ka tema rastapatsid.

Tahumatud maalid müstilistest sümbolitest ja sõnumitest kandis Basquiat algul prügikastidest leitud materjalidele. Basquiat’ eeskujud olid Picasso, Charlie Parker ja Jimi Hendrix. Basquiat ise ütles, et on esimene kunstnikust rokkstaar.

Warhol hoidis 1980. aastate algul tegelikult kaua Basquiat’st eemale. Võib-olla sellepärast, et Basquiat oli mustanahaline, tänavalt ja tarvitas palju narkootikume. Kui Basquiat Warholi stuudio Factory ukse taga käis, öeldi talle ikka: „Andy pole praegu siin“, Warhol aga varjas end kuskil tagaruumis. Iroonilisel kombel ei tahtnud kriitik Greg Tate ja muusik Vernon Reid minna peole Basquiat’ korteris, sest teda ümbritsesid valged. Basquiat käis valgete naistega.

1984. aastal Warhol leebus ja korraldas Basquiat’ isikunäituse. Warhol oli vanast kaardiväest see, keda uus põlvkond enim hindas. Keith Haring meenutab, et suurima mulje jättis talle Warholiga kohtumine. „Warholi panus kunstimaailma oli isegi suurem kui Jackson Pollocki oma,“ sõnab Schnabel. Basquiat, Haring, Schnabel, Robert Longo, Mark Kostabi – neist said uued kunstistaarid ja kui New York Times Magazine tegi 1985 veebruaris kaaneloo uutest kunstnikest, nimetati Warholit Paavstiks.

Basquiat’ sõnul oli tegemist ajastusega. Wall Street ostis kunsti. „Andy polnud aastaid maalinud, kui me kohtusime. Ta oli väga tundlik. Kaebles, et teeb kommertsi. Mina aitasin teda rohkem kui tema mind,“ lausus Basquiat, kes ahelsuitsetas Factorys töötades marihuaanat ja eiras isegi küsimusi „Kuidas läheb?“. Warhol pidas end Basquiat’ eest vastutavaks ja rääkis talle alatasa heroiini kahjulikkusest.

1985. aastal Basquiat’ ja Warholi suhe jahenes. Basquiat laristas raha. Ta kandis Armani ülikondi (isegi maalis nendes), sõitis limusiinides, jõi 500-dollarisi veine ja käitus kõigiga hoolimatult. Basquiat ise väitis, et rikkad kasutavad teda ja tema kunsti ära. Kui New York Times kirjutas, et Basquiat’ näitus on Warholist mõjutatud, lõpetas Basquiat Warholiga suhtlemise. Warhol tundis kergendust, sest ta ei teadnud kunagi, millal Basquiat võib vägivaldseks muutuda.

Basquiat’ karjäär läks allamäge, kuni 1988. aastal ta suri heroiini üledoosi tõttu. Wright ütles hiljem, et Schnabel töötles tema näitlemist, et näidata Basquiat’d nõrgana.

Basquiat’ töid vaadates jääb mulje moodsast koolipoisist, kellele meeldisid džäss, Dubuffet ja tulnukad. Schnabel kasutabki filmis Miles Davist ja Charlie Parkerit. Hendrix ei kõla, küll aga palju Rolling Stonesi. „It ain’t hard to tell, I’m the new Jean-Michel,“ räppis Jay-Z paarkümmend aastat hiljem.