Filmilindifestival tõestab, et metsade ja heinamaade vahel on kõige õigem kino nautida
Kui seni olen pidanud HÕFFi (Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival) üheks ääretult väikeseks ja koduselt hubaseks filmifestivaliks, siis nüüd sättis Filmilindifestival perspektiivi paika. Pole enam õigemat kohta ja viisi, kus ja kuidas filme vaadata, kui Järva-Jaani metsade ja heinamaade vahel 35-millimeetrise filmilindi pealt.
Järva-Jaani Vanatehnika varjupaik, kus üritus peaasjalikult aset leiab, on tõeline idüll. Kui festivali eribuss või isiklik sõiduvahend kõrvale jätta, on juba üritusele pääsemine paras elamus, kuna Järva-Jaani on täielik pärapõrgu selle sõna kõige võluvamas tähenduses. Korralikku bussi pealinna vahelt ei käi, lähim rongipeatus on mitmekümne kilomeetri kaugusel. Kuna tänavuse festivali teema oli road movie ehk teekonnafilm, sobib kõrvaline asukoht meeleolusse täielikult.
Filme näidatakse kolmes kohas: Kinomuuseumis, mis on põhilisest festivalipaigast kiviviske kaugusel, kinotelgis ja heinamaal autokinos. Kitsas Kinomuuseumi ruum, kus vana projektori vali põrin vaat et filmi dialoogigi summutab, suurem asi kinosaal ei ole. Näidatakse seal "Nipernaadit“, eestlaste kõige ikoonilisemat rännufilmi, seejärel vendade Kaurismäkide krimisugemetega draamat "Vääritud“ ("The Worthless“) ning Dennis Hopperi "Easy Riderit“. Ise sattusin nägema nimetatutest vaid teist filmi, mis kahjuks suuremat muljet ei jätnud.
Kinotelk võiks muidu ehk isegi hea lahendus olla, kuid augustikuu päike oli selle nõnda palavaks kütnud, et täispikka filmi seal vaadata poleks kannatanud. Programmis on muuhulgas operaator Kõpsi nukufilmid, Rahvusarhiivi kroonika- ja dokumentaalfilmid (iseenesest lahedad vaadata, aga jõledalt igavad) ning eesti lühifilmid, millest mõni täitsa põnev. Näiteks lõpetab programmi 1980. aasta ulmefilm "Pulmapilt“, milles Lembit Ulfsak ajas rändab.
Niisiis siit mõte tulevaseks aastaks – miks mitte mõni suurem buss või tramm kinosaaliks muuta, oleks kindlasti ägedam kogemus ja mõnusam atmosfäär kui muuseumi kõvade toolide peal istuda. Praegusel juhul saab korralikult filme vaadata vaid öises autokinos: hea heli, suur ekraan, saab end oma äranägemise järgi mõnusalt sisse sättida ja filmi nautida. Lisaks on selles midagi tõeliselt maagilist, kui Suur Vanker filmilina taustal taevast valgustab. Seekord vedas loomulikult ka ilmaga: soe ja kuiv öö, selge tähistaevas. Kuna autokinoga ei saa pihta hakata enne kui pimedaks läheb, on see korraldajatele muidugi paras katsumus, kuidas ka päevasele ajale võrdväärselt ägedat filmivaatamise kogemust organiseerida.
Lisaks on autokinosse valitud ka perfektsed filmid. Eriskummaline "Surnud mees“ sulandub Järva-Jaani müstilise ööga ühte ning legendaarne kultusfilm "Mad Max 2“ on hilistesse öötundidesse parajalt tempokas ja hullumeelne vaatamine.
Õnneks on üritus piisavalt omanäoline ja meeldejääv ka siis, kui vaadatud saabki vaid paar õhtust filmi. Head söögid, muusika ja minu isiklik lemmik, tuletõrjeauto tagaotsa ehitatud (jõhkralt kuum) saun, teevad Filmilindifestivalist ühe ääretult vägeva ja erilise kogemuse. Pole ma kunagi varem tuletõrjevoolikut dušina saanud kasutada ja vaevalt seda varianti kuskil mujal kui tulevasel festivalil samuti ette tuleb. Õhkkond ja atmosfäär on muidu sellised pretensioonikad sõnad, mida uisapäisa kasutada ei tahaks, aga Filmilindifestivali õhkkond on tõesti väga fantastiline.
Festivali järel mõtisklen veel vaid selle üle, kas keegi tõesti Järva-Jaanis elab, ning koputan endale südamele, et järgmiseks aastaks oleks juhiload tehtud...
