John Travolta võiks nn edevusprojektidest pigem eemale hoida. Ta sai selle õppetunni valusaimal võimalikul viisil kätte juba 2000. aastal ulmefiasko "Battlefield Earth" näol, aga see kordub ka näiteks tänavu "Gotti" kujul, mis on ikka üsna käredaid kriitikanooli kogunud.

Maailmas leidub küll üks saientoloog, kes edevusprojektidega hästi toime tuleb ja keda on nüüd juba ilma nendeta raske ette kujutada. Aga Travolta pole Tom Cruise, tal on enamike oma filmide puhul raske lihtsalt publiku leidmisega, talle poleks lisasurvet vaja.

Mida Travolta vajab, on kõrge kvaliteediga stsenaariumid ja režissöörid, aga neid ta pigem ligi ei tõmba – see kehtib ka "Gotti" kohta.

"Gotti - maffiabossi tõus ja langus"

Olles seda kirjutanud, paneb mind "Gottit" tabanud materdamine siiski imestama. Nõus, see pole sündinud klassika ja sarja "Entourage" kesksetest näitlejatest kõige igavam kutt režissööritoolis ei aita mainele ilmselt kaasa. Aga kui maffialood pinget pakuvad, siis ootab siin täitsa ladus sõit.

Ma ennustan, et teos kogub soojemaid hinnanguid Netflixi või teistes videostriiminguteenuste kasutajate hulgas. Seal on juba nii palju maotuid B-, C- ja D-kategooria krimifilme ees ootamas, et Travolta projekt on enamikest märgatavalt üle.

Kui "Gottit" käsitleda lihtsalt nagu see on, mitte võrdluses žanriklassikaga, siis võib öelda, et seatud siht on ületatud – hiljutise aja ühe kuulsaima maffiabossi elust korralik ülevaade anda. Lugu on tempokas ega vaju ära, näitlejad uskusid materjali, millega töötasid, ja leidub ka ootuspäraseid vägivallahetki, mis üldisele juturohkusele vaheldust toovad.

Samas on ka paar nõrgemat aspekti, mis elamust ei tapa, aga kokkuvõttes üldmuljele kasuks ei tule.

Esiteks ei meeldi mulle pildiline pool, mis on kuidagi tuhm ja tume, nagu ajal, kui digikaameraga tehtud filmid alles levima hakkasid. Ma ei tea, kas asi on näiteks sobivaid valgustingimusi mitte leidnud operaatoris või madalas eelarves, mis ei võimaldanud parimat tulemust saavutada, aga asi näeb välja kuidagi odav.

Ka sündmuspaigad piirduvad suuremjaolt üsna väikeste ja hämarate siseruumidega, mis annavad linaloole pigem suvalise telesarja kui ambitsioonika maffiadraama välimuse. 2018. aastal ootaks enamat.

Teine problemaatiline asi on killustatud lugu, mis pidevalt nimikangelase eraelu- ja tööasjade vahel hüpleb. Killustatud lähenemine ei ühildu hästi üldise aeglase tempoga, mida film ohtralt pakub (eriti mis dialooge puudutab) ega peida ka tõsiasja, et nii lugu kui ka tegelased on pinnapealsed.

Mul ei tekkinud kogu seansi jooksul kordagi selget veendumust, et mis Gotti juures tegijatele nii muljet avaldas, et temast film kokku panna. Rõhk pole otseselt ei tema karjääril ega pereelul ega isiksusel.

Tundub, et autorid pidasid piisavaks argumendiks, et ta oli tähtis mees ja Travolta teeb temana ühe tõelise suurrolli. Kui üldse, siis võiks nimetada keskseks liiniks selle, kuidas toimivad kuritegelikus ühenduses omavahelised poliitika ja läbikäimine – mida on ka päris huvitav kõrvalt jälgida.

"Gotti - maffiabossi tõus ja langus"

Aga tõsi, Travolta on selles rollis hea ja omab järgmisel Oscari-galal kindlasti võimalusi tähelepanu saada, kui linaloo halb maine seda ära ei riku. Ta pakub hoolega väljamõõdetud esitust, mis pöörab suurt tähelepanu maffiabossi füüsilistele iseärasustele – kuidas ta räägib, milliseid ilmeid kasutab, kuidas keha liigutab. Juba see veidralt liikumatu ja pilkav nägu üksi teeb portree külmaverelisest mõrtsukast usutavaks.

Ülejäänud näitlejaseltskond on samuti lahe ja usutav, eraldi tõstan välja Pruitt Taylor Vince’i Gotti parima sõbrana. Aga see on peamiselt Travolta etendus, kus kõigi teiste jaoks ruumi pigem napib. Usutavasti oli samamoodi nimikangelase elus.

Ma leian kokkuvõttes, et film on parem kui seda tabanud vastuvõtust oodata. Igav ei hakka ja tore on Travoltat taas kinodes näha – tema vahepealne karjäär on levitajaid meelitanud pigem vältima tema projekte laiemasse levisse tooma. Usun, et "Gottit” ootab kusagil Netflixis ladusam minek kui kinodes.

"Gotti" on praegu kinodes.