ARVUSTUS | Kodumaine draama "Võta või jäta" Eestile Oscarit ei too

Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks valminud ja riigi poolt USA filmiakadeemia Oscarile parima võõrkeelse filmi kategoorias kandideerima saadetud Liina Trishkina-Vanhatalo esimene täispikk mängufilm "Võta või jäta" on liigutav pilguheit ühe tavalise inimese ellu hetkel, mil mitte miski pole enam tavaline. See valemipõhine draama ei üllata, kuid samas näitab, et Reimo Sagor peaks filmides rohkem peaosatäitjat kehastama ning ka seda, et sotsiaalse realismi valdkonda kuuluvaid filme on meil rohkem vaja.

"Võta või jäta" on lihtne ainult filmi lugu tutvustava sünopsise tasandil: 30-aastase ehitaja Eriku tavapärane elu pööratakse pea peale, kui selgub, et endine tüdruksõber Moonika on just lapse sünnitanud. Aga mitte ainult, sest kõigele lisaks keeldub naine lapse eest hoolitsemast ning jätab mehe väikse tüdrukuga üksi. See ongi kogu film, aga kõik pole kunagi nii lihtne, sest lapse kasvatamine pole seda samuti.

Erikut kehastav Reimo Sagor on tõeline leid - nägus ja maskuliinne näitleja suudab veatult kehastuda Soomes ehitajana töötavaks meheks, kes veedab pärast tööd aega teiste Kalevipoegadega televiisorit vaadates, baaris aega surnuks lüües ja kohalikega tüli norides. Ta on täpselt selline mees, kes endast väga ei räägi, aga samas saab töö alati tehtud, kuid ei lase endale ka pähe istuda. Ta on keevalise iseloomuga, suitsetab ja joob palju, kuid kui vaja, siis näitab välja ka õrnemat poolt. Ühesõnaga, modernse keskklassi Eestlase klišee.

Kui alguses tundus see välismaalaste, meedia ja meie ühise kultuuriruumi poolt Eestlastest maalitud pildi ära kasutamine tüütult lihtsa lahendusena, siis tegelikult täidab see oma eesmärgi. Eestlased käivadki sarnaselt teistele inimestele Soomes tööl ja ka baaris tüli norimas ning muidugi vastab see klišee mingil määral ka tõele, sest kuskilt pidi selline ettekujutlus alguse saama.

Lisaks muudab Sagori kehastatud Eriku järjepidevalt kortsus kulm, morn ja tõsine nägu, kriimuline põsk ja tõelise kraakleja hoiak ta esialgu ebameeldivaks tüübiks, kes oma eluga hakkama ei saa. See on muidugi suhteline, sest töö on mehel olemas ning katus pea kohal samuti. Pigem näeb teda elus läbikukkujana ema ja osaliselt ka ühiskond. Erik sellest aga ei hooli, vaid elab oma elu nii nagu see end kätte annab. See kõik muutub kui mehe ellu astub pisibeebi Mai, kelle eest peab ta ise hoolt kandma.

Filmi esimeses pooles näeme, kuidas Eriku tahumatu olemus, keevaline iseloom ja kuri olek hakkab tänu beebi eest hoolitsemisele lagunema ja temast saab pärast mitmeid vigu, allaandmisi ja meeleheitehetki mees, kellena ta poleks end kunagi varem näinud ja eelkõige saab temast armastav isa. "Võta või jäta" kõnetab tänu peategelasele osaks saanud uuele olukorrale kõiki vaatajaid, kuigi antud juhul hoidub teemakäsitlus süngematest ja veelgi raskematest teemadest, vaid piirdub narratiivi osas Eriku üleelamiste jälgimisele, mis on tema jaoks küll vähemalt esialgu piinarikkad, kuid vaataja jaoks pigem leebem nägemus lapse üksi kasvatamisest.

"Võta või jäta" võidab väga palju sellest, et keskendub Reimo Sagori näitlejatööle: kaamera jälitab teda tihtipeale selja tagant ning näitab tema pidevas muutumises olevat karakterit nii heas kui halvas. See kõik paneb kaasa elama ja tundma ning kui Erikul hakkab elus hästi minema, siis on vaatajate positiivne ja soe reaktsioon garanteeritud. Omaette mõjutusvahend on muidugi ka laps. Kui beebi ekraanil naerab või kui ta juba suuremana isaga naeru täis stseenides palli mängib, siis võib rahulikult eeldada, et ka kinosaal on täis naerunägusid.

Filmi suurim probleem seisneb aga kõrvaltegelastes, kes mõjuvad pigem Eesti elu žabloonide või lausa karikatuurina. Saan aru, miks see nii on, sest ilmselgelt kulub kogu aur Eriku uue elu kujutamisele, aga see ei põhjenda, miks Liis Lassi kehastatud Mai ema Moonika karakter areneb ainult süžeepöörete najal, sest ta ise saab vaevu rääkida.

Või seda, miks on Eriku isa (Egon Nuter) ja ema (Epp Eespäev) niivõrd lihtsate vahenditega esitatud - isa istub garaažis või vaatab jalgpalli ning kui pojaga vaja rääkida, siis pakub midagi kangemat ja see ongi kõik. Ema roll on küll veidi suurem, aga siiski on ta loodud "ema" klišee abil ehk näägutab poja kallal, et miks ta endaga hakkama ei saa ja siis tuleb jooksuga appi, sest emad on ju alati abis.

Filmi struktuur on niivõrd üllatustevaba, et iga suurema madal - ja kõrgpunkti võib juba esimeste minutite möödudes peas läbi mõelda ja palju eksida ei saa. Lugu üksikisast võib olla Eesti filmikunstis uudne ja teistsugune, kuid pole seda kindlasti mitte laiemas kontekstis. Selliseid lugusid on jutustatud küll ja küll ning oluliselt paremini kui see, mida "Võta või jäta" pakub.

Tegemist pole sugugi kehva filmiga, vaid pigem on see kõik nii tuttavlik, aga seda ülendab õnneks Reimo Sagori rollisooritus ning Liina Trishkina-Vanhatalo tundlik režii, mis suudab tõsiseid teemasid täis filmi sisendada teatavat kergust, hellust ja ka huumorit nii, et film ei muutu liiga humoorikaks ega ka liiga süngeks, vaid saavutab sobiliku kesktee.

Teisalt on režii kahjuks üsna kuiv - siin ei ole sihilikke kaameravõtteid, mis silma paistaksid ega ka kaadreid, mis meelde jääksid. Puudu on võimest näha stseenis midagi enamat kui järjestatud kaadreid, kuigi nii mõnelgi juhul on näha ja tunda autori katset tekitada oma jälg, oma käekiri ja see ka nähtavaks muuta. See ei tööta, sest kõik muu on niivõrd tavaline - värvidega, valguse ja kaadri kompositsiooniga ei mängita.

Selle asemel näeme Erikut suitsetamas ja joomas, kui ta on endast väljas ning valgust täis kaadreid, kui ta on koos lapsega õnnelik. Need on kõige tavalisemad filmikunstilised võtted. Sama kehtib Eriku lapsepõlvekodu kujutamisega - see on soe ja helge. Või siis kohtusaali pingete väljendamisega - mahakeeratud hallid toonid. Ei midagi üllatavat, erutavat ega stimuleerivat.

Jällegi peab tõdema, et see on üks neist Eesti filmidest, mille päästab näitleja, kuid sellel on teiste Eesti filmidega võrreldes ka varupadrun, milleks on muidugi lugu vaatajaid kõnetav lugu. Lihtsalt seda kõike oleks võinud silmapaistvamalt esitada.

Ennustan, et järgmisel aastal toimuvate Oscarite parima võõrkeelse filmikategooria viie parima hulka "Võta või jäta" ei jõua, sest selleks on lugu liiga Eesti-keskne ja sündmustik tuttavlik. Filmi parimaks šansiks võib olla peaosatäitja Reimo Sagor, kes võib ära võluda ka USA filmiakadeemia hääletajad.

"Võta või jäta" linastub Eesti kinodes 14. septembril.