Kes oleks seda arvanud? 10 kunagi keelatud filmi, mida nüüd peetakse meistriteosteks
1. "Ben-Hur", 1959
1960. aastal võitis piiblijutul põhinev "Ben-Hur" 11 Oscarit (seda on suutnud teha veel "Titanic" ja "Sõrmuste isand: Kuninga tagasitulek"). Filmi tegemiseks kulutati meeletult raha ja see oli oma aja kohta äärmiselt võimas saavutus. Küll aga otsustas Mao Zedong filmi Hiinas ära keelata, sest see näitab kristlikke väärtusi liiga heas võtmes.
Judah Ben-Hur (Charlton Heston) on juudisoost rikkur, kes elab esimesel sajandil Jeruusalemmas. Linna saabub ka tema vana sõber Messala (Stephen Boyd), kes juhatab Rooma vägesid. Esialgu on see rõõmus taaskohtumine, kuid lõppeb mõraga nende suhetes, mille tingivad nende erinevad poliitilised vaated.
Judahi majas viibides juhtub aga saatuslik õnnetus, mis oleks võinud peaaegu Messalaga kaasas olnud Rooma kuberneri tappa. Messala teab, et majaomanikud pole süüdi, kuid sellegipoolest saadab ta Judahi orjatööle ning tema õe ja ema vanglasse. Kuid Judah asja nii ei jäta ning vannub vanale sõbrale kättemaksu.
2. "The Outlaw", 1943
Pole just palju filme, mis oleks olnud Ameerika Ühendriikides keelatud. Ameerika on peaaegu alati olnud koht, kus tõstetakse esile väljendusvabadust. Küll aga ilmus 1940ndatel romantikafilm, mis polnud eriti heas nimekirjas. Filmi peeti halva maitse sümboliks seetõttu, et Jane Russelli keha näidati rohkem kui oli ajastule sobilik. Nüüd enam nii ei arvata.
Samas pole filmi ülesehitus, narratiiv ja teemad tavapärased 1940ndate aastate Ameerika filmile. "The Outlawi" tegelaskujud on vahel segadusseajavad ja mõnikord ei kooru päris täpselt välja nende omavaheline seos. Eelarvamusega publik võib filmis kergesti pettuda. "The Outlaw" võib tunduda neile võõras ja veider. Teisalt aga öeldakse, et "The Outlaw" leiabki omapärase stiiliga oma koha möödunud aegadest pärit Ameerika filmide hulgas.
Aastaid hiljem muutsid kriitikud ja publik meelt. Nüüd nähakse filmi keerukaid tahke ja kuidas erinevad tegelased omavahel kokku sulanduvad. Kuigi vahepeal võib film jätta küllaltki keeruka mulje, sest rändad justkui labürindis, mille keskmes on erinevad ideed ja ruum. Võib-olla ei läinud "The Outlaw" rahvale 1940ndatel peale, sest ta meenutab paljustki filme, mis ilmusid 1960ndatel: see oli lihtsalt oma ajast ees.
3. "Persepolis", 2007
Marjane Satrapi animafilmi "Persepolis" plakatitelt võib leida sõnu nagu "sõda" ja "revolutsioon", aga ka sõnu, mis seostuvad suureks kasvamisega. Sugugi mitte kõik meist pole kogenud sõda ja revolutsiooni end ümbritsevas keskkonnas ajal, kui kasvad üles. Filmis jutustab Satrapi vaatajale oma loo. "Persepolis" annab võimaluse näha elu ühest võimalikust vaatenurgast.
Liibanonis keelati "Persepolis" aga ära, sest selle sisu arvati ohustavat islamimaade poliitikat. 2008. aastal avaldasid selle otsuse vastu meelt kohalikud kunstnikud ja intellektuaalid. 2013. aastal keelati "Persepolise" koomiksid Chicago klassiruumides ja raamatukogudes.
"Persepolis" suudab jutustada lugu viisil, mis on kaasahaarav ja visuaalselt meeldiv. Samas kritiseerib film Iraani kultuurilisi ja poliitilisi külgi. Filmis seatakse need vastamisi lääneriikide kultuuriga. Nüüd, kümme aastat hiljem on mustvalge animafilm "Persepolis" kogunud üle maailma üha enam tuntust.
4. "Night of the Living Dead", 1968
Kui "Night of the Living Dead" kinolinadele jõudis, saatis seda suur edu. Mingil põhjusel on filmi temaatika ligitõmbav nii noortele kui ka vanadele. Lisaks on tegemist George A. Romero meistriteosega, mis andsi kahtlemata mehe karjäärile kõva tõuke.
Kuigi paljud näevad seda kui klassikalist zombiefilmi, siis sellel on ka üks teine külg, mis viskab nalja tollase ajastu kulul ning toob esile inimeste kontrollimatu vajaduse tarbida.
Hetkel peetakse "Night of the Living Deadi" küll meistriteoseks ja kinoklassika alla kuuluvaks filmiks, kuid Saksamaal on see film endiselt keelatud. Tegemist on veidra faktiga, millest pole paljudel aimugi, sest elame ajastul, kui saame öelda ja kirjutada seda, millest mõtleme.
5. "Suur diktaator" ("The Great Dictator", 1940)
Charlie Chaplini legendaarne film sai kõva kriitika osaliseks mitme sotsiopoliitilise asja tõttu, sest film täidab oma kunstilist eesmärki: see äratab inimesed üles ja paneb mõtlema.
Juudi soost habemeajaja (Charles Chaplin) kaotab Esimeses maailmasõjas mälu. Aastaid hiljem, kui mees jälle ilmakorrast aru hakkab saama, on tema kodumaad, Tomaaniat, valitsemas diktaator Adenoid Hynkel (Charles Chaplin), kes juute taga kiusab.
Juutidele saabub kergem ajahetk kui Hynkel üritab juudist pankurilt laenu võtta, et naaberriigi vallutuses liitlastest ette jõuda. Kuna habemeajaja välimus on diktaatori omaga hämmastavalt sarnane, aetaksegi ta Hynkeli pähe segi ning tal on ainulaadne võimalus kogu maailm selle hullu käest päästa.
Film keelati ära Saksamaal, Itaalias, Hispaanias ja Ladina-Ameerikas. Põrandaalused tegelased proovisid filmi kinolinadele sattumist takistada ka Ameerikas, kuid tulutult. Aastad hiljem, kui poliitilised olud muutusid, hakati filmi näitama ka riikides, mille olid natsid okupeerinud. Ühtlasi oli tegemist Charlie Chaplini esimese filmiga, kus kuulsime ta häält.
6. "Viridiana", 1961
"Viridiana" keskendub religioonile ja tundlikele teemadele, mis šokeerisid katoliikliku kirikut ning seetõttu keelati film Hispaanias mõneks aastaks ära ehk kuni Franko surmani. Hetkel peetakse "Vidrianat" aga kunstiteoseks, sest see käsitleb põhjalikult mitmeid olulisi teemasid.
Loo keskmes on nunn, kes külastab oma sugulast ja kogeb enne tõotuse andmist midagi, mis muudab tema elu. Virdiana päevad oma onu luksuslikus elamises muudavad tema vaateid elule, humaansusele ja religioonile.
Virdiana kohalolek tuletab Don Jaime'ile meelde mälestusi tema surnud naisest. Ühel õhtul hüpnotiseerib Don Jaime Virdiana ära ja proovib naist vägistada nii, et Virdiana on Don Jaime kadunud naise riietes. Ühel hetkel otsustab mees aga ümber.. Samas ütleb ta järgmisel hommikul Virdianale, et vägistas ta ära ja seetõttu ei saa naine enam nunn olla. Aja jooksul kasvab süümepiin aga niivõrd suureks, et Don Jaime sooritab enesetapu. Virdiana aga proovib endaga rahu leida ja kutsub majja kerjuseid ja ühiskonna poolt ära tõrjutud inimesi.
Filmi linastumise ajal tundus režissöör Bunueli käsitlus religiooni põhimõtetest, suundadest ja kavatsustest äärmiselt solvav. Näiteks on filmis stseen, kus kerjused kogunevad laua ümber ja see peaks sümboliseerima püha õhtusöömaaega.
Filmis kujutletu pole aga kriitika, vaid seab mõned asjad küsimuse alla, otsides põhjalikemaid vastuseid.
7. "Brokebacki mägi" ("Brokeback Mountain", 2005)
Ang Lee südantlõhestav linateos räägib loo kahest endassetõmbunud kauboist 1960ndatel. Kuigi film pälvis kolm Oscarit ja paljude kriitikute heakskiidu, siis polnud see päris igal pool nii. Näiteks Hiina keelas "Brokebacki mäe" kohe ära, sest film ohustab riigi sõnul nende traditsioone ja eetikat. Filmi keelas ära ka Araabia Ühendemiraadid, sest filmis on homoseksuaalne temaatika. Näiteks ei jõudnud see 2006. aastal ka Utahi kinolinadele.
Filmi lugu läheb aga palju kaugemale ja analüüsib sügavamaid teemasid kui standardid, sooroll, traditsioonid ja eelarvamused. See on lugu rääkimata jäänud ja allasurutud tunnetest.
Kahe mehe vahel arenevast sõprusest saab peagi armastus. Kuid jäigad moraaliväärtused ja tavad karmis Wyomingis ei lase nende soovidel teostuda ja mehed jätavad üksteisega hüvasti. Mõlemad abielluvad, loovad pere - kuid ei suuda siiski teineteiseta olla. Nad audivad nad läbi aastate salajase õnne hetki, kuid karm reaalsus jõuab neile alati järele. Lõpuks võtab Jack ette viimase meeleheitliku katse, et õnne nimel võidelda.
8. "Üks päev Ivan Denissovitshi elust" ("One Day in the Life of Ivan Denisovich", 1970)
Ivan Denissovitši on juba kaheksa aastat olnud ühes Siberi töölaagris. Tema päev on täis väikeseid saavutusi, mis aitavad ekstreemsetes oludes säilitada oma inimlikkust. Ta ei jää haigeks, saab kusagilt haarata lisasigareti, leiab sae, ja aitab müüri ehitada. Õhtul magama minnes on ta rahul, et valvurid teda ei peksnud. Kui hästi läheb, ei erine üks päev teisest.
Kuna filmi temaatika on sünge ja see näitab, kui abitud võivad inimesed mingites olukordades olla, siis leidub seal mitmeid psühholoogilisi tahke, mis panevad vaataja mõtlema. Näiteks sellele, kuivõrd olulist rolli mängivad nii-öelda pisikesed kordaminekud igas päevas. Alati ei peagi püüdma suurt kala, vaid piisab ka sellest, et päev möödus rahulikult ja rutiinselt. Kuna filmis on aga viited Stalini töölaagritele, siis keelati "Üks päev Ivan Denissovitshi" elust Soomes ära. Keeld tühistati 1990ndatel.
9. "Offside", 2006
Jafar Panahi on mees, keda võiks nimetada aktivistist filmitegijaks. Ta on Iraanist pärit, aga samas on tema filmid keelatud. Panahi üritab kujutada Iraani naiste nigelaid elutingimusi ja kuidas neid pehmelt öeldes represseeritakse. Olenemata sekeldustest ametivõimudega pole Panahi jätnud jonni ja ajab oma liini edasi.
Tema 2000. aastal ilmunud draamafilm "The Circle" sai rahvusvahelise tunnustuse osaliseks. Kriitikute tunnustuse pälvis ka tema teos "Taxi", milles ta sõidab taksoga, sõidu eest raha ei võta, aga seevastu kuulab inimeste põnevaid lugusid elust enesest.
Panahi linateos "Offside" räägib aga Iraani tüdrukutest, kes tahavad vaadata jalgpalli, kuid peavad end selleks poisteks riietuma, sest naisi ei lubata staadionile. Ühel hetkel saadakse aru, et nad pole päriselt poisid ja seepeale nad arreteeritakse. Kuigi filmis on huumoriga vürtsitatud, siis annab see aimduse tegelikest murekohtadest.
10. "Viimane tango Pariisis" ("Last Tango in Paris", 1972)
1972. aastal kinodesse jõudnud "Viimane tango Pariisis" oli omal ajal üks kõige vastuolulisemaid filme, mis šokeeris publikut ja mille näitamine keelati mitmes riigis.
Filmi režissöör kaevati Itaalias kohtusse ja filmikoopiad määrati hävitamisele. Kohus määras Bertoluccile neli kuud tingimisi karistust ja tema kodanikuõigused peatati viieks aastaks. Nüüd, aastakümneid hiljem, on see filmiklassika. Peaosades filmilegend Marlon Brando ja toona veel tundmatu Maria Scheneider.
Noor abielusadamasse tüüriv Jeanne otsib uut kodu ja kohtub sel viisil ühes tühjas korteris ameeriklase Pauliga, keda painab oma naise hiljutine enesetapp. Nende vahel tekib kohene tõmme, millele järgneb tormiline ja riivatu vahekord.
Räpasest ja kõledast korterist saab nende pelgupaik. Tsoon, kus nad oma anonüümsusel põhinevat suhet jätkavad. Kumbki pole huvitatud mingitest romantilistest sidemetest. Mees dikteerib mängureeglid: ei mingeid nimesid, ei midagi isiklikku, ainult puhas seks.
Mõlemad kogevad seda vabastavana ja sellest eriskummalisest suhtest leiab kumbki just selle, mida vaja. Naise enesetapust muserdatud Paul tahab summutada oma valu sõgedasse loomalikku kirge ja Jeanne reageerib ehk endalegi üllatuslikult mehe emotsioonide ehedusele.
Allikad: tasteofcinema.com, filmiveeb.ee
