ARVUSTUS | Teistmoodi põnevik "Otsing" on üdini originaalne
Filmi teeb põnevaks ja unikaalseks asjaolu, et linateos kasutab hästi ära tänapäeva nutikaid tehnika-ajastu rakendusi, olgu nendeks siis rakendused, e-mail, sotsiaalvõrgustikud või mõni muu vidin, millele on ühiskond ja selles olevad suhtluskanalid üles ehitatud. Noore neiu otsingud läbi rakenduste rägastiku ei kulge aga sugugi nii kärmelt kui loodetud, mistõttu kraabib põnevus vaataja närvid krussi. Võiks arvata, et ainult erinevate seadmete ekraanidel toimuv lugu ei saa olla kunsti mõttes kaasahaarav ega selgelt mõistetav, aga nii see kindlasti pole.
John Cho ("Harold & Kumar Go to White Castle") on seekord palju tõsisemas rollis kui ühes minu isiklikus lemmikfilmis burgeritega. Meeldiv näha, et mees teeb "Otsingus" hoopis dramaatilisema rolli ja see on tõesti mõjuv. Arvan, et eriti suurt rõõmu tunnevad filmist need, kes on kodus arvutimaailmaga, sest see siin on tõesti tõetruu. Iga klikk Windowsis või Macis on tõene ning ei jäta tunnet nagu püüaks keegi võhik lihtsalt internetis ringi sahmerdades oma kadunud tütart tagasi saada.
David Kim alustab oma noorukese tütre Margoti jälgede ajamist läbi arvuti - ja internetikeskkondade, kus peaksid ringi liikuma ka iga kooliealise noore sõbrad. Siin tekib ka vaieldav koht - mis oleks juhtunud, kui internetiühendus oleks täielikult katkenud? Mis oleks saanud antud juhtumist, mis otseselt sõltuski n-ö „online“ olemisest?
Film suudab üllatada mitmel korral ja pinget jätkub lõpuni välja. Selles suhtes on tehtud väga hea töö, et vaatajal igav ei hakkaks. See ka kenasti õnnestub ja nii saab kinopublik osa otsingust, mis algab arvutis, ent jõuab ka päris ehtsa uurimiseni. Siit koorub välja korralikke pähkleid ja kõige nutikam tegelane ongi just üksik pereisa David.
Tõsi, noorte tegevus on tänapäeval kolinud suuresti internetimaailma, kuid kohati tundub, et pereisa on isegi liiga tarmukas, kuna suudab kohe kõik mõistatused lahti murda ja omavahel kõik vihjed kombineerida. Järelikult peab selline „kodukootud“ uurija olema ka väga vilunud arvutikasutaja, hallates korraga nii Windowsit, Maci ja isegi nutitelefoni.
Kui need kriteeriumid täidetud, võibki igast kasutajast saada pesuehtne virtuaalsuse spetsialist ja kriminaalsete juhtumite superdetektiiv. Selles osas pole film usutav, sest kõik ikka nii lihtne pole, ehkki mõned huvitavad käigud, mis siin aset leidsid, olid vägagi targalt läbi mõeldud ja veensid vaatajat hästi. Lõpuks on tegu kunstilise põnevikuga, mitte dokumentaalfilmiga.
Erilist lusti pakub film kindlasti kõikidele videoblogijatele, kes on selle maailmaga tuttavad ja tunnevad ka pisut rohkem arvutite ja sealsete „kliki siia, vaata siia, pane aken kinni“ käske. Neile võib see üheskoos kriminaalse looga pakkuda filmielamusest ka midagi enamat. Tegelikult häiris ka see, et kõik tehnikavidinad töötasid kogu aeg laitmatult ja midagi neist „tuksi“ ei läinud. Siin on ilmselt tegu ka toodete reklaamitrikiga – kes tahakski osta seadet, mis tõrguks?
Originaalse "Otsingu" kaasahaaravus ei seisne sugugi ainult nutimaailma kasutamises, vaid ka selles, et selline loo jutustamise vorm üldse nii hästi töötab.
"Otsing" on praegu kinodes.
