Alles 50 aastat hiljem selgus, mida Stanley Kubricku "2001: A Space Odyssey" lõpp tegelikult tähendas
Kui leidub film, mille lõpp on tekitanud suurt vaidlust, siis selleks on Stanley Kubricku “2001: A Space Odyssey”, mis linastus 1968. aastal ja mis sellest ajast saati vaatajaid hämmastanud. Eriti palju kõneainet on tekitanud filmi viimased pool tundi.
Stseenis on näha, kuidas filmi peategelane Dr David Bowman, keda kehastab Keir Dullea, on üksi kosmoselaevas peale seda, kui ta on nuputanud välja, kuidas teha kahjutuks pardaarvuti HAL 9000, mis on juba ühe teise astronaudi tapnud.
Bowmani ülesanne on teha selgeks saladusliku monoliidi pärinemine ja selle seal oleku põhjus. Ühel hetkel lahkub Bowman kosmoselaevast, teda tabab valgussähvatus ja kostub heli ning järgmisel hetkel avastab ta ennast kummaliselt sisustatud magamistoast, mis meenutab pigem 18. sajandit. Peale seda on näha Bowmani vananemist ja ilmselt suremist enne, kui ta muutub imikuks, keda kutsutakse Tähelapseks.
Mõned kriitikud ei leppinud sellega. Renata Adler New York Timesist kirjutas, et filmi lõpuks on kolm kõikuvat peategevust, milleks on tahvlid, Bowmani vananemine ja omapärane magamistuba, ja need on jäetud justkui õhku rippuma.
Tuntud filmikriitik Roger Ebert aga armastas seda filmi ja ütles, et vaid mõned filmid on kogemustevälised ehk teosed, mis on meie mõistusele oma muusika ja kujutluse poolest justkui üleloomulikud. Lõpu suhtes kirjutas Ebert, et Kubrick tahab sellega rahvale näidata, kuidas lõpuks kasvab mees masinatest välja või tõmbub ta neist välja kosmilisse avarusse. Seal muutub ta uuesti lapseks, kuid mitte tavaliseks, vaid selliseks, kes on rohkem arenenud ja pärineb justkui mõnest iidsest rassist.
Alates 1968. aastast on vaieldud, kas “2001: A Space Odyssey” kujutab elu mõtet või on see hoopis midagi muud. Üks inimene, kes filmi lõppu aga ei seletanud, oli režissöör Kubrick ise. Kuigi paljud anusid teda, et ta annaks mingigi seletuse, ütles mees, et ta sooviks vältida asjade liigset mõtestamist. Kubricku sõnul on olulisem jõuda vaataja alateadvusesse.
Kubrick suri küll 1999. aastal, kuid nüüd on päevavalgele ilmunud intervjuu, milles mees pajatab mõne sõna ka tuntud filmi lõpust. Intervjuu tegi Jaapani filmitegija Jun’ichi Yaoi, keslavastas 1980. aastal dokumentaalfilmi paranormaalsusest ja külastas selle raames ka Kubricku filmi “Hiilguse” (“The Shining”) võtteplatsi.
Kuigi dokumentaalfilmi ei avaldatud kunagi, siis 2016. aastal müüdi ostukeskkonnas eBay selle avaldamata versiooni, mis oli salvestatud videokassetile. Selle aasta juulis lekkis video internetti ja kogus kiiresti tuntust.
Intervjuus proovis Kubrick seletada filmi lõppu nii, et Bowmani võtavad endasse jumalikud olendid, millel pole kindlat kuju ega vormi ja mis koosnevad puhtast energiast ning intelligentsusest. Need olendid panevad Bowmani niiöelda inimloomaaeda, et õppida tema olemust. Sellest hetkest alates möödub kogu tema elu filmis kujutatud veidras ruumis. Tal puudub ka ajataju.
Ruum, mis meenutab välimuselt 18. sajandi Prantsuse arhitektuuri, valiti seetõttu, et see nägi lihtsalt kaunis välja. Nendel niiöelda olevustel oli idee, et see võib tunduda ilus, kuid nad polnud päris kindlad. Niisiis valisid nad just sellise ruumi. Täpselt nii nagu inimesed, kes panevad loomad loomaaeda ja proovivad neile luua kuidagigi nende tavalist elupaika meenutava keskkonda. Kui olevused on Bowmaniga lõpetanud, saadetakse ta justkui mõne superolevusena tagasi Maale.
Allikas: The Vintage News.com
