Sony andis Ämblikmehe tegelaskuju põhjal loodavad filmid Disneyle õigusega üle, sest pärast kahte ebaõnnestunud katset ("Imeline Ämblikmees", 2012; "Imeline Ämblikmees, 2014) mõistis stuudio, et nad ikka ei oska neile kuuluvate Marveli karakteritega midagi peale hakata. Disney omandusse kuuluv Marvel tegi möödunud aastal "Ämblikmees: Kojutuleku" ja see võeti suure kiidukoori saatel vastu.

See polnud mitte mingist otsast ideaalne film, kuid oli see, mida karakter vajas, et seeriat jätkata. Nüüd on tulemas juba järjeosa "Spider-Man: Far From Home" ning Tom Hollandi Peter Parkerit nägime ka "Tasujad: Igaviku sõjas". Venom võib olla Marveli karakter ja Ämblikmehe tuntuim vastane, aga Sony ajab endiselt oma asja, sest see film ei kuulu MCU (Marvel Cinematic Universe) alla, kuna Venomi karakteriga ei tehtud sarnaselt Ämblikmehega eraldi koostööfilmide lepingut.

Esimeses "Venomi" filmis pole Ämblikmeest, sest ta kuulub MCU alla, kuhu Venom ja ka Ämblikmehe universumi ülejäänud tegelased ei kuulu. See on Sony's Marvel Universe ehk SMU. Kaks erinevat universumit, mis põhinevad samade koomiksite tegelastel.

Sam Raimi 2007. aasta "Ämblikmees 3" oli tegelikult esimene näide sellest, kuidas Sony ei mõista, mis paneb need filmid tööle. Pärast mitmeid sekkumisi stsenaariumi kirjutamisse ja produktsiooni ning nõudeid lisada aina rohkem vaenlasi, kellega Ämblikmees madistama peaks, sai valmis heade efektide ja näitlejatöödega film, mis oli tonaalselt täiesti seinast seina ning tulemuseks oli kurb finaal muidu suurepärasele triloogiale.

Viimasel hetkel lisatud Venom oli selle tohuvabohu jaoks kirss tordil. Topher Grace ei sobinud rolli, Venom nägi kohutav välja ning tal puudus igasugune karakteriarendus. Raimi oli filmis väga pettunud ning üritas teha ka neljandat osa, kuid loobus keset ettevalmistusperioodi, sest oli läbi põlenud ning Sony oli niikuinii juba uue näitlejaga ette valmistamas värsket nägemust. Noh, me teame, kuidas see välja kukkus: Sony andis Ämblikehe Disney Marvelile ja tulemus oli kohe parem.

"Venom"

Nüüd üritab Sony uuesti ja seda siis Venomiga. Tulemus on ikka kehv, kuid mitte nii läbinisti halb, kui kõik kriitikud väidavad. Filmi parim osa seisneb Tom Hardy näitlejatöös, sest vahelduseks näeme meest rollis, kus ta ei kanna näomaski ja saab oma võimeid maksimaalselt ära kasutada. Teine parim asi tuleneb arvutiga loodud Venomist, sest tema karakter kosmosest pärit tulnukorganismina, mis vajab elus püsimiseks peremeeslooma, töötab ja tema suhe Hardy kehastatud ajakirjanik Eddie Brockiga samuti. See loob ideaalselt ajastatud koomikat, mis saavutab huvitava taseme suures osas tänu sellele, et Venom on hiiglaslik musklis olevus, kellel on võikalt suured hambad ja pikk keel. Paha ei tee ka must huumorimeel.

Venom on oma olemuselt õudne tegelane, kuid tegu pole õudusfilmiga, isegi mitte õudusmäruliga. Ta sööb inimeste päid ja tapab peremeesorganisme, mis temaga ei sobi, aga see ei mõju hirmsana. Ta mõjub Brocki kehaga sümbioosi astudes huvitava lahendusena näidata Eddie alla vanduvat mõistust ja üles kerkivaid dilemmasid tema moraalitajus, kui Venom aitab tal erinevatest olukordadest põgeneda, aga tehes seda inimesi sodiks tagudes ja nagu juba mainitud, siis ka nende päid süües. See on siiski lastefilm. Me ei näe ühtegi peata keha ega stseeni, kus päriselt pea otsast hammustatakse. Selle viidatakse, aga kuna film on tonaalselt lõbus, jabur ja eelkõige meelelahutuslik, siis mõjuvad kõik reaalsuses võikad asjad mööduvate momentidena ega anna märku, et nüüd peaks vaatajaid valdama vastikustunne.

Peale Venomi karakteri, Tom Hardy näitlejatöö, nende kahe hea ekraanikeemia, natuke pikaks venivate ja ülemonteeritud, aga siiski suurepäraste märulistseeenide, mida ülendavad Venomi võime hüpata kõrgele, sooritada ilmvõimatuid lööke ja liigutusi ning näha seda tehes väga lahe välja, pole filmis midagi muud meeldivat. Tom Hardy on väitnud, et montaažiruumi põrandale jäi tema lemmikstseenid, mida oli kokku 40 minutit. Parem versioon filmist ilmub siis võibolla Director's Cut kujul.

Mida rohkem Venomit filmis näha saab, seda paremaks see muutub. Kõik muu, eriti algus, on viletsalt lavastatud, kirjutatud ja näideldud, kuigi see ei kehti Hardy kohta. Jääb arusaamatuks, mida teevad siin neljale Oscarile kandideerinud Michelle Williams, hea komöödianäitleja Jenny Slate ja palju enamaks võimeline Riz Ahmed. Nemad moodustavad filmis täiesti ära kasutamata karakterite ja annete kogumi. Eddie suhe oma tüdrukuga, keda kehastabki Williams, on ebausutav ja viletsalt välja arendatud.

Riz Ahmed kehastab maailma parandada soovivat suurfirma juhti Carlton Drake'i, kes teeb seda vahendeid valimata ehk laseb inimestel üldise hüvangu nimel, mille ta on isiklike soovidega segamini ajanud, surra. See niivõrd kohutav klišee oleks olnud parem kui Ahmed oleks saanud seda kuidagi oma võimete piires paremaks muuta või kui sinna oleks lisatud mõni huvitav pööre, aga ei. See pole selline film.

"Venom"

"Venomi" esimene kolmandik eksisteerib ainult selleks, et kiiresti ja lohakalt paika panna tegelaste omavahelised suhted, eesmärgid ja põhipaha, et siis päriselt keskenduda vingele Venomile endale. Ja ta on tõesti vinge: tema kaklusstseenid on silmiavavalt võimsad, tema suhtumine meie maailma huvitav ja küsimusi tekitav ning kõige selle juures näitab Tom Hardy, et võib ka sarnaselt oma vanadele rollidele ("Bronson", "Star Trek: Nemesis", "RocknRolla") olla jaburalt käituv häiritud mees, kes peab leppima tõdemusega, et tema sees on tulnukorganism, kes ei kavatsegi lahkuda, ei lase tal surra ning annab talle võimed, mis ületavad isegi Ämblikmehe omi.

Hardy on nii pikalt peitunud kas maski taha ("Mad Max: Fury Road", "Dunkirk", "The Dark Knight Rises") või osalenud tõsistes rollides ("Warrior", "Tinker Tailor Soldier Spy", "Incpetion", "Lawless", "Locke", "The Drop", "The Revenant", "Legend"), et oleme ära unustanud tema lõbusamad ja pöörasemad rollid nagu näiteks juba mainitud Nicolas Winding Refni film "Bronson". "Venom" laseb tal olla tõsine ka ilma maskita ning samal ajal ka täiesti vastupidine oma viimase aja tüüprollidele.

Filmi režissöör on Ruben Fleischer, kes pööras esmalt pilke komöödiaga "Zombieland", kuid siis lasi end käest ära filmidega "30 Minutes or Less" ja "Gangster Squad". "30 Minutes or Less" näitas sarnaselt "Zombielandile" tema äratuntavat käekirja, aga "Venomi" puhul pole aru saada, et seda üldse inimene lavastas. Pigem jääb mulje, et stuudio istus ise lavastajatoolis ja suunas kõiki käike, sest Venomisse mitte puutuv osa filmist on niivõrd elutu, hingetu ja masinlik, et kui neid poleks filmis olnud, siis poleks midagi juhtunud. Esialgsed variandid lavastajatooli olid Adi Shankar ("The Grey", "Dredd" ja "Killing Them Softly" produtsent) ja Adam Wingard ("Blair Witch", "Blair Witch"), aga tõenäoliselt poleks nende käe all valminud versioon eristunud olulisest sellest, mis kinno jõudis.

See on puhas stuudiofilm, mis särab tänu Tom Hardyle ja ilmselgelt kõige suuremaid ressursse nõudnud Venomile. Kuna antud juhul on efektid osa karakterist ja sügavalt loosse juurdunud, siis ei kehti siin otseselt tavapärane hinnang, et kõik muu oli halb, aga efektid oli head. Need töötasid, sest viisid lugu edasi ja olid osa karakteriarendusest.

Sam Raimi "Ämblikmehe" filmid, Disney Marveli universum ja Foxi (nüüd samuti Disney) "X-Meeste" saaga tõestasid juba ammu, et superkangelasefilmid saavad olla erilised. Neist filmidest jäävad eelkõige meelde siiski tegelased ja nii on ka "Venomiga", sest kõik Venom/Hardysse puutuv on hea, ülejäänu aga puhas rämps.

"Venom" on praegu kinodes.