Aeg-ajalt jõuavad ikka kinno filmid, mida mitte keegi oodanud ega tahtnud pole, ning "Põrgupark" on täpselt üks sellistest. See tundmatute näitlejatega rapper* äratabki tähelepanu vaid seepärast, et tavaliselt satuvad nii silmapaistmatud filmid Netflixi halbade õudukate kategooriasse (minge vaadake korra Netflixi, seal on õudukatega päris õnnetu seis). Aga "Põrgupark" on kinos ja kohusetundliku õudusfilmifanatina ei jäänud mul muud üle kui see ära vaadata. Ma ei kahetse sugugi, aga see on üks nendest filmidest, mida pole mitte kellelgi VAJA näha. "Põrgupark" on lihtsalt okei.

"Põrgupark" - praegu kinodes.

Kuna "Põrgupargi" viis (!) stsenaristi on kõik täiesti mittemidagiütlevad nimed ja režissöörgi pole teinud muud kui lavastanud "Paranähtuste" ("Paranormal Activity") viienda osa, ei oska ma täpselt öelda, mis asi "Põrgupark" olla üritab. Minu parim pakkumine: üritatud on teha nii lihtsat ja labast 80ndate stiilis lõikumisfilmi kui võimalik. Maskiga tapja, lollid teismelised, loomingulised surmad, rumal, ent omapärane kontsept – kõik vajalik on olemas. See on ka põhjus, miks "Põrgupark" mind üldiselt närvi ei ajanud: see on pretensioonitu meelelahutus, mis viitab ajastule, mida iga õudukafänn palavalt armastab. Lihtsalt kamp filmitegijaid möllamas ideega, mis neile endale rõõmu teeb. Kui ma arvaksin hetkekski, et "Põrgupark" üritab olla midagi enamat kui loll popkornifilm, siis armu ma sellele ei annaks.

Filmi eripära seisneb selles, et enam-vähem kogu tegevustik leiab aset õudukateemalises lõbustuspargis: kummitusmajad, õudsed labürindid jne. Niisiis ei tee tegelased väga väljagi, kui nende silme ees inimesi lõhki lõigatakse ja eri kostüümides kollid neid jälitavad – see näib kui osa atraktsioonidest. Lõpuks muutub pidev kummitusmaja temaatika muidugi tüütuks, kuna, noh, kui kaua sa viitsid sama asja peale ehmatada. Tegelased veedavad Põrgupargis vähemalt 80 protsenti linateose kestusajast, nii et isegi lühikese filmi jooksul muutub see varem või hiljem paratamatult üksluiseks. Aga 5+, et üritasite midagi uut proovida. Iga hea (või ka keskpärane) rapper vajab oma krutskit või eripära ja "Põrgupargil" on see olemas.

"Põrgupark"

Kui mainisin ennist, et film ei ajanud mind "üldiselt" närvi, siis ainukese erandina pidasin silmas tegelaste selgitamatut eufooriat võimaluse üle Põrgupargis aega veeta. Mitte ükski inimene ei tohiks lõbustusparki sisenedes NII rõõmus olla, vähemalt mitte siis kui vanust rohkem kui 12 eluaastat. Miks te nii kuradi entusiastlikud olete? Film üritab jätta mulje, nagu poleks maailmas midagi paremat kui õhtu Põrgupargis. Ja Taylor (Bex Taylor-Klaus, võib-olla teate teda "Screami" telesarjast) ajas mind samuti närvi. Tegelased peaksidki sellises filmis parajad karikatuurid olema, aga Taylor on omakorda karikatuur karikatuurist. Ei veena.

Filmis lööb kaasa ka õudusfilmiveteran Tony Todd ("Candyman" ja see hirmuäratav tüüp "Lõpp-punkti" seeriast), kuid tema roll on täiesti raisatud. Nagu tegelikult on enamjaolt raisatud ka filmi potentsiaal olla hullumeelne ja üle võlli meelelahutuslik. Mõned surmastseenid on päris head ja fantaasiarikkad, just nagu korralikus rapperis olema peab, aga kui R-reiting juba käes on, võiks sellega veelgi kaugemale minna ja mõnusalt hullu panna. Midagi kaotada ju pole, tõsiseltvõetavust selline film nagunii ei taotle. Kahjuks ei taotle see ka midagi muud.

*tervitused HÕFFi sõnavõistluse võitjatele!

"Põrgupark" on praegu kinodes.