ARVUSTUS | Teleseriaal "Pank" näitab, et oleme vaikselt maailmatasemele järele jõudmas
Suure seriaalihuvilisena meenusid "Panka" vaadates näiteks Farhad Safinia "Boss", Vince Gilligani "Breaking Bad", Nic Pizzolatto "True Detective", aga ka Hollywoodi tuntuima stsenaristi Aaron Sorkini seriaalid ("The Newsroom", "The West Wing", "Studio 60 on the Sunset Strip") ja filmid ("Moneyball", "Steve Jobs", "The Social Network").
Kui Sorkini looming välja arvata, siis tekivadki "Panka" vaadates paralleelid just nende seriaalidega, mille peategelane on ebameeldiv tüüp, kes muudetakse erinevate emotsionaalsete, traagiliste ja muude kavalate nõksude abil sümpaatseks. Sorkini seriaalid ja filmid meenusid ladusalt lavastatud dialoogistseenide pärast, sest sarnaselt näiteks "The Newsroomile" kõndisid ka siin tegelased kiiresti mööda koridore, vahetasid sõnu korraga mitmete teiste kaastöötajatega ja pidasid tihtipeale ka pikki monolooge, mis andsid infot nende hingeelu ja mõttemaailma kohta.
"Pank" pole dokumentaalne seriaal, kus toimuvat tuleks nüüd minevikku vaadeldes tõe pähe võtta. Esimese episoodi põhjal saab järeldada, et siin on ohtralt asju juurde mõeldud, olemasolevale särtsu lisatud ning veidi nihkes maailmapildi abil on see kõik meelelahutuslikuks muudetud. Reaalne elu on alati jubedam ja põnevam kui mistahes fiktsioon, aga seriaal muudab selle lõbusaks, pingeliseks ja kaasahaaravaks.
Selle viimasega on "Pangal" küll natuke probleeme. Küll on kritiseeritud, et peategelane Toomas (Sergo Vares) on liialt passiivne, mistõttu pole aru saada, mida tahab ja miks ta midagi teeb. Ja mõnes mõttes on selles kriitikas ka oma iva. Publikule oma elu ja mõtteid pealelugemise abil tutvustav Toomas räägib ise kogu esimese episoodi ajal väga vähe, tema näos on enamjaolt üks ilme ning režiiliselt ei tehta mitte kuidagi selgeks, mida ta üldse teeb või millega silma paistab, aga ilmselgelt saab ta oma ülesandega hakkama, sest paari päeva jooksul saab 90ndate alguses bensiinijaamas raha teenivast, koolis majandust õppivast ja vahel sõpradega tiblasid peksvast Toomasest tubli pangatöötaja, kes on valmis senise elu ehk endiselt tiblasid peksvad vaesed sõbrad maha jätma, et sukelduda börsi ja liitintresside maailma.
Pärast esimest episoodi polnud ma sugugi kindel, mida Toomas tahab, rääkimata sellest, mida ta tegelikult vajab, aga selleks peabki tegelasele järgneva üheksa episoodi jooksul aega andma. Tema otsib ennast ja küll vaatajale ka asi kohale jõuab. Kõike ei peagi avaosas lahti seletama. Küll aga peab pilootosa olema küsimusi ja järgmiste osade vastu huvi tekitav. Sellega läks aga midagi valesti, sest seriaalimaailmas ülekasutatud pealelugemisega selgitatakse küll Toomase mõtteid, või vähemalt üritatakse, kuid tegelikult on need tema mõtete krüptilised seletused, mis on suhteliselt mittemidagiütlevad kirjeldused tema uuest elust täis riski, raha, pintsakuid, rivaalitsemist ja naisi. Seda saab jälle välja vabandada sellega, et Toomas ei tunne seda maailma, mistõttu üritabki sellest sarnaselt vaatajaga aegamisi sotti saada.
"Boss", "Breaking Bad" ja "True Detective" paistsid silma peategelaste poolest, kes pole esmapilgul meeldivad, kuid nendega toimuv ja see, kuidas nad uutele sündmustele reageerivad, muutis nad sümpaatseks. Me saime neist aru, mõistsime neid, kuigi ei pruukinud tegusid heaks kiita. "Panga" peategelane on aga niivõrd passiivne, et teda ei saa nimetada isegi ebameeldivaks. Jah, ta hülgab 90ndate Eesti vaesuse ja seal räuskavad sõbrad, et liikuda eliidi sekka, kuid see ei muuda teda automaatselt ebameeldivaks, vaid pigem inimlikuks.
Toomase ümber olevate andekate Eesti näitlejate plejaad (Evelin Võigemast, Gert Raudsep, Priit Võigemast, Andres Dvinjaninov, Tiina Tauraite, Reimo Sagor, Hendrik Toompere jr jr, Tambet Tuisk, Rasmus Kaljujärv, Maiken Schmidt jpt) moodustab aga nii tugeva terviku, et tekib küsimus, miks on Toomas peategelane, kui ta mõjub nagu tühi kest, mida vaataja peab ise oma mõtetega täitma.
"Pank" on täis Skandinaavia ja muu maailma seriaalidest pärit ülekasutatud trende, mida ei saa enam praeguste seriaalide tunnusteks lugeda, kuid tore, et ka Eesti tegijad lõpuks teistele järele jõuavad. Tegemist on tõesti väga stiilse, visuaalselt eristuva ja tehniliselt silmapaistva seriaaliga, mis eelistab esimese episoodi põhjal küll stiili sisule, aga tulevased osad võivad vastupidist tõestada.
Siinkohal saab esile tõsta juba kostunud klassikalist kriitikat, mis toob taas välja Eesti filmi - ja seriaalikunsti põhilise probleemi: potentsiaali on, stiili jagub, tehniliselt priima, aga lugu ei tööta ja kaasahaarav karakter on puudu. Viimasega nõustun, aga narratiivi koha pealt on veel üheksa episoodi vaadata, mistõttu ei saa tervet lugu veel maha teha. Pigem saab öelda, et avaosa oleks saanud oluliselt erutavamaks ja haaravamaks muuta, sest see ongi piloodi ülesanne.
Seriaali kasuks räägib ka see, et Toomasele sarnaseid peategelasi teiste Eesti teleproduktsioonide hulgast naljalt ei leia. Jah, ta on passiivne ja antipaatne, aga samas on seegi meie kontekstis põnev ja uudne. Maailma mõttes kindlasti mitte, aga meil? Jah.
Vaatame, kuhu järgnevad episoodid Toomase välja viivad ja kui ta jätkab oma ühe näoilmega rolli, siis saame vähemalt kaasa elada teistele tegelastele, kes esimese episoodi põhjal olid tunduvalt põnevamad kui peategelane.
"Pank" linastub ETV vahendusel igal neljapäeval.
