Kes teavad aga nukku nimega Robert, mõistavad ka seda, et lugu kummitavast mänguasjast pole alati sugugi naljakas. Robert kuulus kunagi mehele nimega Robert Eugene Otto.

Pole täpselt teada, kust nukk alguse sai, aga osad arvavad, et see oli Ottode majapidamises töötanud teenijanna kingitus Robertile. Loo kohaselt oli perekond teenijanna vastu kuidagimoodi õel olnud ja naine pani nukule needuse peale, enne kui kinkis selle Robertile.

Teise versiooni kohaselt kinkis poisile nuku tema vanaisa 1904. aastal. Nukk asub nüüd Fort East Martello muuseumis, mis asub Key Westis Floridas. Muuseum on uurinud põhjalikult nuku päritolu ja nad on küllaltki kindlad, et selle valmistas Saksa firma Steiff. See lugu on paljude arvates tõenäolisem.

Tegelikult pole aga niivõrd oluline mitte nuku päritolu, vaid hoopis see, et nukk oli Robert Eugene Otto lemmik mänguasi. Kuna poissi ennast kutsuti Eugene’iks, siis pani ta nukule nimeks Robert. Viimane oli isegi niivõrd tähtis, et tal oli oma koht õhtusöögilauas.

Fort East Martello muuseumi kuraatori Cori Convertitio sõnul oli Robert Eugene Otto suhe oma nukuga ebaterve. “Ta võttis nuku igale poole kaasa ja rääkis nukuga nagu see poleks nukk, vaid elus inimene,” lisas kuraator.

Räägitakse ka seda, et kuna Robert Eugene Otto suhtus nukku nagu inimesesse, siis hakkas ta nukk Robertit süüdistama ka erinevates õnnetustest. Alguses oli tegemist tühipaljaste lastemängudega, kuidas hiljem kiskusid asjad palju tõsisemaks. Paljude sõnul kuulsid nad poissi nukuga rääkimas ühe hääletooniga ja seejärel tegemas hoopis teist hääletooni, mis vastas küsimusele ja nii-öelda kuulus nukule. Otto naabrid rääkisid jutte, kuidas Robert pilgutab silmi, naerab ja kõnnib majas ringi, kui pererahvast kodus pole.

Kui Otto kasvas suureks, kolis ta torniga majakesse, aga Roberti võttis ta endaga kaasa. Otto naine soovis, et mees hoiaks nukk Robertit edaspidi tornitoas. Seepeale hakkasid aga inimesed rääkima, et nad kuulsid alumisel korrusel olles nagu keegi kõnniks nende kohal olevas ruumikeses. Julgemad, kes piilusid ruumi, rääkisid, et kuulsid Robertit naermas ja nägid nukku liigutamas.

Majast möödunud koolilaste sõnul oli nukk Robertit näha ka aknal vahtimas. Aeg-ajalt ta kadus, kui siis ilmus jälle nähtavale või muutis aknal istudes oma asendit.

Otto ja tema naine surid 1970. aastatel. Naine nimega Myrtle Reuter ostis maja ära ja seal oli ka Robert. Ka uued elanikud kuulsid üleval korrusel kõndimist ja itsitamist. Mõnede hinnangul nuku näoilme muutus, kui keegi rääkis tema kuuldes Ottost halba. Näiteks kõige rohkem olevat nukk terroriseerinud Myrtle Reuteri tütart. Väidetavalt proovis nukk tütarlast mitmel korral rünnata.

1994. aastal otsustas Reuter nuku muuseumile annetada. Muuseum on peale nukk Roberti eksponeerimist hakanud saama tuhandetelt inimestelt kirju, kes ütlevad, et peale nukuga “kohtumist” on nende elus hakanud juhtuma halvad asjad. Nad vabandavad, et käitusid nukuga halvasti ja polnud tema suhtes piisavalt aupaklikud. Mõned saadavad isegi šokolaadi.

Muuseumis hoitakse nukk Robertit klaaskarbis, kus tal on isegi oma mänguasi. Ta võetakse aastas korra välja, et vaadata, kas temaga on kõik korras ja ega ta pole lagunema hakanud. Nukk on käinud ka kahel reisil, millest üks oli 2015. aastal Las Vegasesse.

Nukk Robert on kogunud nii palju tuntust, et tal on isegi oma Twitter ja Facebook. Kui nukk saab lastelt kirju, proovib neile vastata muuseumi kuraator Convertitio.

Lisaks Chucky filmiseeriale ("Child's Play", "Child's Play 2", "Child's Play 3", "Bride of Chucky", "Seed of Chucky", "Curse of Chucky" ja "Cult of Chucky") on Robertile pühendatud ka temanimeline film “Robert”, mis ilmus 2015. aastal. Sellele tehti ka kolm järge: “The Curse of Robert the Doll” (2016), “The Toymaker” (2017) ja “The Revenge of Robert the Doll” (2018).

Allikas: thevintagenews.com