"Sistersi vennad" pole õnneks üldse see film, mida see reklaami põhjal tundub olevat. Lugu räägib vesternitele omaselt vägivaldsest Metsikust Läänest, ahnusest, perekonnast, missiooniga meestest, kullapalavikust ja soovist oma elu muuta, kuid seda jutustatakse hoopis teises stiilis. Teemad on küll tuttavad (vägivald tekitab vägivalda, kättemaks, vendlus), aga see, kuidas film jõuab juba tuttavate lookäikudeni, on värskendavalt teistsugune.

Film algab aga niivõrd meeldejääva stseeniga, et seda on raske unustada, mistõttu võibki jääda mulje, et tugevalt alustanud film ei paku hiljem enam midagi, mis oleks võrdväärselt meeldejääv. See tulevahetust täis algusstseen on oluline mitmes mõttes. Esiteks kuuleme filmi pealkirja lauses "Me oleme Sistersi vennad", teiseks tutvume vendadega nende tavapärase töö käigus (kurikuulsad palgalised relvakangelased) ja kolmandaks kordub see stseen ka hiljem uuesti, aga hoopis teises tähenduses.

Neljandaks on see stseen vaimustavalt paika pandud - see algab väga lihtsa üldplaaniga pimedast maastikust, mida toovad esile varahommikuse päikese abil välja joonistuvad mägede kontuurid. Sellele järgneb brutaalne tulevahetus, mille jooksul ei lenda Tarantino "Vabastatud Django" ("Django Unchained") vaimus liitrite kaupa verd, vaid selle asemel kuuleme öises vaikuses kurdistavalt kõmisevaid püssipauke ja ning mõneks hetkeks näeme kuulide välkumise valguses ka kahte vaenupoolt.

See on vägivaldne, aga väga stiilne viis alustada filmi, mis tegelikkuses ei nõjatu üldse nii palju stiilsetele kaadritele, vaid hoopis Sistersi vendade (Reilly, Phoenix) suhtele, tahtmistele ja vajadustele ning muidugi ka kullapalavikust ja paremast ühiskonnanägemusest tiivustatud John Morrise (Jake Gyllenhaal) ja Hermann Kermit Warm (Riz Ahmed) sõprusele.

"Sistersi vennad"

Filmi sõnum on tegelikult lihtne - mineviku teod ei määra tulevikku - , ning peategelaste omavaheline läbisaamine meenutab kohati nii Coeni vendade "Tõelise visaduse" ("True Grit") ja nende esimese Netflixi üllitise "The Ballad of Buster Scruggs" humoorikamat osa, aga tõsisema osa poolest ka nende neo-vesternit "Ei ole maad vanadele meestele" ("No Country for Old Men").

Kõige rohkem meenus filmi vaadates hoopis aga Ameerika mängustuudio Rockstari loodud käesoleva aasta suurim hittmäng "Red Dead Redemption 2", sest nii "Sistersi vennad" kui ka see kuni 150-tunnine mäng vesterni ajastu lõpust kannavad endas sarnaseid teemasid, peategelased on tihtipeale kimpus samade probleemidega ning enamjaolt komöödianäitlejana tuntud John C. Reilly kehastatud Eli Sisters ja Joaquin Phoenixi poolt hämmastava nüansseeritusega esitatud Charlie Sisters on üsna sarnased "RDR2" põhitegelastega, kelleks on Arthur Morgan (Roger Clark), John Marston (Rob Wiethoff) ja Dutch van der Linde (Benjamin Byron Davis). "Red Dead Redemption 2" seltsis veedetud 70 tundi jätsid mulle nii sügava jälje, mistõttu mõjuski "Sistersi vennad" nagu ideaalne viis, kuidas saada veel natuke korraliku annust vesterni.

"Sistersi vennad" algab tugevalt, aga filmi esimene pool mõjub siiski üsna sihitult, kuigi sel ajal arendatakse peategelasi läbi dialoogi (vendadele omane näägutamine) ja erinevate sündmuste, mis otseselt küll lugu edasi ei vii. Probleem seisneb selles, et vendade karakterites ja nende eri kihtides pole žanri arvestades midagi uut ja erilist - traagiline minevik, lahku kasvamine, soov vägivallast loobuda, võimetus vägivallast kui elukutsest loobuda jne.

Kui see osa filmist ületatakse ja vennad oma missiooni eesmärgini, milleks on leida kullakaevaja, lõpuks jõuavad, saab lugu justkui uue hingamise ja algab nelja vaimustava näitleja (Reilly, Phoenix, Ahmed, Gyllenhaal) omavaheline huvitav ekraanimäng.

Audiard hoiab režii ja visuaalse stiili osas kinni uuematele vesternitele, krimithrilleritele ja neo-vesternitele omastest võtetest, aga juba mainitud algusstseen ja ka filmi viimased kaadrid on tõeliselt kenad kinematograafilised meistriteosed.

"Sistersi vennad" alustab Eesti kinodes 14. detsembrist.