Tegu on puhtalt eriefektide peale üles ehitatud filmiseeriaga, mistõttu tekkiski ühel hetkel tunne, et kas neid ikka on rohkem vaja toota? Tegelikult ju on, sest ka vastavad mänguasjad vajavad müümist. Kujutan ette, kuidas need müüvad enne jõule nagu ahjusoojad saiad ja sinna ei ole midagi teha – robotite teema läheb lihtsalt peale.

"Bumblebee" näitab, et "Transformerid" on muutunud. Seekordne režissöör Travis Knight (animatsioon "Kubo ja kaks pillikeelt") ei paku vaatajale enam sellist "Transformerite" filmi nagu seda tegi Bay. Tõsi, huumorit seotakse märuliga, aga kogeda saab ka robotite omavahelist kähmlust – adrenaliinirohket möllu ja plahvatusi on enam kui küll ja vaatajale pakutakse elamust täie raha eest.

Uues filmis, mis on tegelikult seeria eellugu, on erinevalt teistest sama seeria osadest ka küllaltki meeldiv ja südamlik lugu. Kui kõikides eelnevates tõmblesid ringi Sam Witwicky (Shia LaBeouf) või näiteks Cade Yeager (Mark Wahlberg), siis nüüd robotiks muutuva auto ehk transformer ehk autobot Bumblebeele eraldi pühendatud linateoses peategelaseks hoopis noor neiu Charlie Watson, keda kehastab laulja- ja näitleja Hailee Steinfield ("True Grit").

"Bumblebee"

Võrdlemisi nukra olekuga suudab ta olla väga veenev. Tema ekraaniolek hoiab filmi koos ja hea, et pearolli ei valitud mõnda supermodelli, kes oleks filmi liialt mesimagusaks muutnud. Peaosaline on kergelt tõrjutud ja ebapopulaarne neiu, kes on kaotanud oma isa ning tal on võrdlemisi raske hakkama saada tekkinud sisemiste pingetega ja kurbustundega. Just sellel hetkel saabub aga ime, sest taevast „tulistatakse“ alla tõeliselt äge ja suur robot, kelleks ongi Bumblebee. Transformeritest ilmselt ka kõige „nunnum“ kollane plekimõlkija on tõeline sangar. Oma sõbraliku olekuga suudab ta ka koheselt vaataja ära võluda ning talle on kerge kaasa elada. Bumblebee ja Charlie sõprus on filmi keskne osa ja selle oluliseks ja mõjuvaks muutmisega saab film kenasti hakkama.

"Bumblebee" puhul on suurepärane ka see, et filmi nautimine ei eelda seda vaeva, mida kujutab endast kõikide eelnevate osade ära vaatamine. Vahelduse mõttes leiab filmi tegevustik aset 1987. aastal, mistõttu on siin kasutatud väga lahedaid ja populaarseid laule tollest ajastust. Ka need teevad südame soojaks ja panevad jala taktis kaasa lööma (A-Ha – "Take on Me" jpt.) Tähelepanelikum vaataja võib leida siit ka mitmel korral filmist läbi lipsanud reklaami noortefilmile "The Breakfast Club", mille tunnuslaul "Don´t You Forget About Me" oli omal ajal tõeline megahitt. Muusikale on siin kenasti rõhku pandud ja see õigustab end ära.

"Bumblebee"

John Cena, kes kehastab filmis enamjaolt negatiivset tegelast, mõjub ekraanil hästi. Põhiliselt on ta tuntud WWE (World Wrestling Entertainment) tähena, ent on asunud ka filmides kaasa tegema. Esmalt nägin teda märulis "The Marine“ (2006) ja juba siis tundus, et ta saab oma rollidega hästi hakkama. Ta võiks sobida ka mõnda tulevasse "Terminaatori" filmi, kui selline võimalus peaks tekkima.

"Bumblebee" ei ole sugugi ebaõnnestunud ja arvan, et see võiks sobida ka koos perega jõulupühade ajal nautimiseks ja ka lapsed, kes fännavad kõiksuguseid masinaid, võiksid üsna rahule jääda. Lugu on varasemate filmidega võrreldes dramaatilisemalt usutavam, kuigi siin on jälle lääge armastuslugu. Õnneks on ära kadunud sinakad silmipimestavad Michael Bay'le omased visuaalsed efektid ja tunnusmärgid, mida eelmistes pidi liiga palju taluma. Lõpuks oli seda lihtsalt kõikjal ja muutus tüütavaks.

Väikestele poistele meeldib see film kohe kindlasti ja nagu ütles üks mu tuttav: kõikides täismeestes on tegelikult olemas ka lapsemeelne poiss, seega võiks vaataja üles leida lapsepõlve meenutused ja selle, kui väga ta toona ihkas omale mõnda uhket robotmänguasja, mida siis polnud saadaval. Nüüd on "Bumblebee" saabunud ja seda õigetel põhjustel - täita suurtel ekraanidel paariks tunniks kõikide ulmesõprade unistused.

"Bumblebee" on praegu kinodes.