David Fincheri film "Gone Girl", mis on tõlgendus Gillian Flynni judinaid tekitavast samanimelisest romaanist, võib panna su kaaslase mõlgutama mõtteid teemal, kes sa tegelikult oled ja kas ta ikka teab sinust piisavalt palju. Loodetavasti ei arva su kaaslane siiski, et lavastad ta mõrvas süüdi, ent siiski võib film tekitada mitmeid aga-mis-siis-kui-tüüpi küsimusi. Üksi nautimiseks on tegemist aga kahtlemata põneva filmiga.

Filmi keskmes on Charlize Theroni mängitud Sara Deever, kes esialgu tundub nagu tüüpiline oma eluga pahuksis olev tüdruk. Ei lähe aga kaua, kuni Keanu Reevesi tegelane härra November ehk Nelson Moss avastab, et Sara puhul on midagi rohkemat korrast ära — Sara on nimelt surmavalt haige ja kuna tal pole midagi kaotada, veedab on ta oma elu viimased kuud erinevate meeste seltsis, et teha nende elu paremaks. Nelsoniga süttib neil küll kuum armuleek, kuid vaesel mehel pole ulaka tüdruku haigusest aimugi ja ta jääb murtud südamega.

Mõnele võib tunduda, et tegemist on südantlõhestava armulooga, kuid teised võivad jällegi jääda arvamusele, et oli ikka tobe tüdruk küll, kes rikkus vaese mehe elu ära. Seetõttu on filmi parem vaadata üksi, sest nii ei tule kaasaga tühjast-tähjast tüli.

Selle Steven Soderberghi filmi vaatamine sõltub paljustki, millises suhtes oled ja kui tolerantsed te teineteise suhtes olete. Kuna film näitab peamiselt palja musklis torsoga kuumasid kutte, viib see linateos võib-olla naise mõtted hoopis mujale ja meespool tunneb end lõpuks halvasti.

Diane Lane’i tegelaskuju Connie Summer on truu abielus ema. Ühel hetkel aga muutub kõik, kui tema ellu tuleb Olivier Martinezi tegelane Paul Martel. Loomulikult mõjub afäär Connie’le värskendavalt ja paneb naist end uuesti noorena tundma, kuid sellel on ka sünge mõju Richard Gere’i mängitud Charlie’le. Filmi teemal võib tüli lõkkele lüüa justnimelt seetõttu, et seal on palju petmist ja inimeste arvamused on andestamise suhtes väga erinevad.

Filmi keskmes on Anistoni mängitud Justine Last, kelle elu vaevab emotsioonitu abielu Philiga, keda kehastab John C. Reilly. Ühel hetkel võtab Justine’i põlved nõrgaks kaunis meeskolleeg Holden Worther, keda kehastab Jake Gyllenhaal ja neil tekib afäär, mis kulmineerub Justine’i rasedusega. Naine veenab oma meest Phili siiski, et laps on tema oma.

Kuigi filmi peaks nägema iga Jennifer Anistoni fänn, kuna kriitikute sõnul on tegu Anistoni ühe parima filmiga, võib see siiski tekitada paarikestes vastakaid tundeid, kuna mõned õigustavad Justine’i tegusid, teised aga jäävad seisukohale, et naise tegu oli väär ja ükski kaasa pole ära teeninud, et teda petetakse. Nii et parem vaata seda filmi üksi!

Kate Winslet ja Leonardo DiCaprio tegid “Titanicus” imelist koostööd ning kümmekond aastat hiljem ilmus järgmine imeline film, milles nad mõlemad unustamatu rolli teevad, kehastades paarikest, kes elavad pealtnäha kaunist elu. Aja jooksul muutuvad nad teineteise suhtes aga rahulolematuks ja otsustavad kolida Prantsusmaale. Ühel hetkel jääb Kate Winsleti tegelaskuju aga rasedaks ja kogu pereelu variseb kokku.

Film pole kindlasti kalli kaasaga vaatamiseks sobilik, sest see näitab, et ka kõige ideaalsem suhe võib põruda. Kahtlemata ei jäta film muljet, et kõigil on lootust ja lõpuks läheb kõik hästi.

Filmi keskmes on mees, kelle armsam põeb Alzheimeri tõbe, mis tähendab, et naise mälestused ühiselt veedetud elust kaovad kui tina tuhka. Samal ajal armub naine aga teise patsienti, kellel on samuti mäluhäired. Loomulikult proovib naise abikaasa neid lahku ajada, kuid ühel hetkel ta mõistab, et naise tunded kaaluvad tema enda omad üle, mistõttu laseb ta oma naisel viimased elupäevad veeta koos uue armastatuga.

Linateos pole paarikestele vaatamiseks hea, kuna näitab, et iga armulugu ei lõppe sellega, et koos jäädakse vanaks ja armastus kestab surmani.

Selles filmis kohtab tohutult palju reetmist ning keeruline on otsustada, milline nendest kõige hullem on? Kas Gwyneth Paltrow tegelaskuju särtsakas afäär kunstnikuga, keda mängib Viggo Mortensen või hoopis Michael Douglase tegelase surmav kättemaksuplaan? Või hoopistükkis kunstniku nõusolek minna Douglase tegelaskuju kättemaksuplaaniga kaasa, mis võib lõppeda tema armukese surmaga?

Pole tähtis, kuidas sellesse filmi suhtud — kahtlemata pakub see paljudele paaridele rohkelt kõneainet. Filmi keskmes on aga mõte, et pole üdini häid mehi ja naisi, kes hooliks teineteisest kuni elupäevade lõpuni. Küll aga on tegemist väga laheda 90ndate linateosega, mis on uus versioon vanameister Alfred Hitchcocki filmist “Dial M for Murder”.

Selle kuulsa Mike Nicholsi linateose mõte seisneb selles, et reetmine mõjub suhtele kui mürk. Kuigi esialgu võib jääda mulje, et kogu lugu sai alguse ühe tegelaskuju tegudest, siis tegelikult paljastas see ka teiste tegelaskujude tumedad pooled. Filmi vaadates võivad ka kõige tugevamad paarikesed tajuda omavahel kerget pinget, kuna nad näevad, milliseks kujunevad filmis olevate tegelaste elud. Küll aga on tegemist väga hea filmiga, mida tasub üksi olles kahtlemata kaeda.

Tegemist on suurepärase linateosega, mis võitis viis Oscarit ja milles mängivad Meryl Streep ja Dustin Hoffman. Nagu filmi pealkirjastki aru on saada, lähevad omavahel kohtusse abielupaar, et püha liit lahutada. Nad asuvad võitlema oma poja hooldusõiguse eest ja asi kisub päris teravaks.

Kuigi filmi keskmes on lapse heaolu ja õnn, siis paistab sealt ikkagi palju välja ka seda, kui inetuks võib olukord kujuneda, kui armusuhe laguneb koost ja kuidas ühel hetkel tundsid need inimesed end maailma kõige õnnelikumatena ja teisel hetkel on olukord muutunud vastupidiseks.

Lars von Trieri filmide vaatamine üleüldiselt pole romantilise õhkkonna loomiseks parim mõte, ent selle konkreetse linateose mõlema osa vaatamine koos kaaslasega tekitab võrdselt ohtliku atmosfääri. Kuigi filmi on keeruline vaadata ka naistel, peaks enim muretsema selle pärast, mis tundeid tekitab see meespoolele — film maalib nimelt äärmiselt groteskse pildi naise seksuaalsusest.

Oma ihade orjuses piinleva Charlotte Gainsborough kehastatud Joe jaoks pole miski püha ning tema hälve takistab tal normaalset elu elamast, hävitades muuhulgas ka kõik suhted. Kas sellist sünget meeleolu on romantiliseks õhtuks vaja? Kindlasti mitte!

Allikas: looper.com