ARVUSTUS | "Mia ja valge lõvi" on väga südamlik ja ilus vaatamine
(1)
Kui Mia (Daniah De Villers, „The Dating Game Killer“) arvab algul, et Londonist on nõme Aafrikasse kolida, muudab ta oma arvamust läbi mitmete erinevate tunnete, kuna ühel päeval sünnib armas ja ainulaadne valge lõvikutsikas, kes saab nimeks Charlie. Sestpeale seltsitakse ning lustitakse koos, olgugi et tõrges tüdruk soovib esialgu naasta Londonisse, igatsedes vanu sõpru ja kooli.
Südamlik sõprus metsiku lemmikuga muutub aga kiirelt liiga emotsionaalseks, sest Mia isa John (Langley Kirkwood, „Tiger House“) pole olnud aus selles osas, mida lõvidega lõvifarmis tegelikult tehakse. Mia peab kiirelt tegutsema, et talle armsaks saanud Charlie pääseks vabaks ja leiaks oma koha seal, kus uhket looma ei piinata, alandata ega lõpuks ka hukata. See saab olema raske teekond, kuna Mia on lõvisse sügavalt kiindunud ja isa omakorda püüab teda takistada. Valik on raske — kas sõbra elu päästmine või perekond?
„Mia ja valge lõvi“ läks mulle tõeliselt korda, sest niisugust filmi ei kohta kinodes just iga päev. Ehkki linateost on nimetatud ka perefilmiks, ei ütleks ma, et see päris väikestele mudilastele sobiks. Kuigi lisaks lõvidele näidatakse ka teisi armsaid loomi, võib sisuline pool siiski nooremale vaatajale pikapeale igavaks muutuda. Pigem saavad korraliku emotsionaalse elamuse täiskasvanud, kes võiksid peeglisse vaadata ja elu üle mõtiskleda.
Kui vaatajal on pikast tööpäevast villand ja soovib korraks põgeneda imekaunisse loodusesse ning sukelduda Aafrika savannidesse, siis just sellist võimalust see film pakub. Peata hetkeks aeg ja ela kaasa Miale ja tema sõbrale Charlie´le, kes filmi peategelastena mõjuvad ekraanil tõeliselt usutavalt. „Mia ja valge lõvi“ on südamlik ja armas film, mis paneb vaatama ja mõtisklema. Võib-olla tõesti on sisu natukene muudetud nii, et selle kogu komplekt oleks justkui ideaalse õnneliku lõpuga perefilm, kuid siiski ei ole see lääge Hollywoodi kassamagnet, mis popkorni praksudes inimesi massides saali meelitama peaks. Just sellepärast tasubki selle vaatamine kohe plaani võtta ja lubada endale üks tõeliselt hea filmielamus.
Veel kiidaksin ka filmi helilist poolt. Kõik sulandus omavahel hästi ja andis üldisele tunnetusele tublisti juurde. Kõige rohkem meenutas see ehk 2011. aastal linastunud „Me ostsime loomaaia“ („We Bought a Zoo“), ent kindlasti pole tegu üks-ühele koopiaga. Lihtsalt filmi tunnetus ja žanr mõjuvad selliselt, et esimesena turgatas pähe just see film, millega paralleeli tuua.
Pettumust ei valmistanud „Mia ja valge lõvi“ sugugi ning pigem oli rõõm, et ikka veel tehakse ja tahetakse teha loodusega seotud filme. Vahest sobiks see ka koolidele koos klassiga vaatamiseks, ent siis tuleks ikkagi aru saada, et lõvid on metsikud loomad ja nende koht ei ole puuris, vaid vabas looduses ning neid ei maksa loomaaias nunnumeetri päras torkima minna. Lõvid ei ole kassid. Las olla see ehe näide sellest, mida inimene loomade ja loodusega tegelikult teeb ning pärast kurdab, et maailm on hukas.
