Ra Ragnar Novod, Kinoveeb.ee

Tanel Toomi "Tõde ja õigus" on täpselt sellises maailmakino võtmes loodud, et ka kõige eestikaugem inimene võib filmi südamerahus nautida, ilma et ta Tammsaare romaanidest või selle tähendusest meie kultuuriloos midagi teaks. Filmis käsitletavad teemad on inimlikul tasandil universaalsed, mistõttu ei näe ma ühtegi põhjust, miks ei peaks filmi võimalikult kaugele levitama ja ehk isegi Oscariteni viima.

2019. aasta filmina pole "Tõde ja õigus" kindlasti see, mida see oleks olnud näiteks 1950ndatel või isegi 2000ndatel. See, kuidas Tanel Toomi meeskond kujutab 2019. aasta seisuga 19. sajandi teist poolt pole täpselt see, kuidas sama aega kujutas Tammsaare 1926. aastal, sest aeg on rahvusliku mälu ja kultuuriga paratamatult oma töö teinud ja nii mõnigi arusaam asjadest muutunud, mistõttu võivad mõned kriitikud väita, et film pehmendab vägivalda ja inimeste tegelike elusid. See on paratamatu osa ajas muutuvatest tõlgendustest, sest ajalugu on kogu aeg üks ja sama, aga see, kuidas seda mäletame, edasi anname ja mõistame, muutub kogu aeg. Väga tore, et "Tõde ja õigus" sai just nüüd filmiks tehtud. Enam paremat ajastust oleks olnud vist raske leida.

Margit Adorf, Eesti Päevaleht

"Mul on kahju kõigist kodumaistest filmitegijatest, kes sel aastal veel kavatsevad mõne filmi kinodesse tuua. Linateos, mis Tanel Toomi käe alt ekraanidele jõuab, on nii hea, et seda on raske üle trumbata. Ma ei ütle, et võimatu. On selleski konarusi, päris filigraanseks filmi nimetada ei saa, kuid tuleb tunnistada, et Toom on jõudnud täiuslikkusele üsna lähedale."

"Visuaalselt haarab film endasse juba esimesest kaadrist alates. See rohune kuldse muinasjutuvalgusega kaader ütleb sulle kohe, et nüüd järgneb üks hea film. Ja kui asi jõuab jutustaja kätte, siis oled juba üsna veendunud, et ega sa pettuma ei pea."

Maarja Vaino, Eesti Päevaleht

"Olin juba treilereid nähes üsna kindel, et kunstiliselt/visuaalselt on film väga hea. Nii et küsimus oli sisus: valikutes, mida režissöör on stsenaariumit kirjutades teinud, ning viisis, kuidas ta on tegelasi ja teksti tõlgendanud. Kaks tundi ja nelikümmend viis minutit hiljem võisin filmi lõppedes kergendatult ohata: „Jumal tänatud!”"

"See, et "Tõe ja õiguse” romaani kinolinale toomine on nii hästi õnnestunud, näib omalaadse imena. Ilmselt on Tanel Toom filmi teinud samamoodi südameverega, nagu Tammsaare enda sõnul oma romaani kirjutas. Väga loodan, et filmist saab üks vaadatumaid Eesti mängufilme läbi aegade."

"Tõde ja õigus"

Hendrik Alla, Postimees

"Filmis puuduvad paljud olulised stseenid, mis töötavad Tammsaare tekstis rõhupunktidena. Ma oleksin hea meelega tahtnud näha, kuidas need Toomi nägemuses välja näevad. See on siiski paratamatus, ega tegemist pole telesarjaga, kuhu kogu raamat sisse mahuks".

"Olen kindel, et "Tõde ja õigus" ületab lähinädalatel mängleva kergusega 100 000 vaatjaa piiri ning tõestab, et Eestis on võimalik teha kunstiliselt kõrgel tasemel rahvafilmi. "

Dannar Leitmaa, Õhtuleht

"Peaaegu kolm tundi vältav filmiversioon on aga vaatamist väärt. Tõenäoliselt on tegu Eesti parima filmiga."

"Ebaeestlaslikult heas tempos kulgev film ei eksi rajalt peaaegu kunagi. Jah, Priit Võigemasti Oru Pearu näppab Priit Loogi Andrese käest pea iga stseeni. Jah, tõsi, Võigemast on vist uus Mait Malmsten, kes mängib pea igas filmis. Jah, tõsi, me ei pääse viimasel ajal kohustuslikuks saanud droonikaadritesse püütud Eesti loodusest, aga filmil on piisavalt headust, et tõrjuda mõni teine film kohustuslikust 24. veebruari telekavast."

Tiina Lokk, ERR

Lokki häiris tugevalt ka asjaolu, et green screen'i kasutamisest tingituna taevas ei liikunud ja seal polnud pilvi. "Ma olen filmiajalooga kursis ja ei saanud parata. Okei, üks kaader, teine, kolmas. Neljanda neelan ka alla. Aga kui seda on nii palju.." Talle tundus, et on tegu lihtsalt oskamatusega seda kõike sellisel kujul välja tuua. "Samas fantastiline operaatoritöö, ehkki mulle tundub, et neid droone oli ülemäära ekspluateeritud. Aga see, kuidas loodus on ilma rohelise ekraanita üles võetud, on siiski fantastiliselt hea."

Ta nentis, et film jääb sellest hetkest, kui Krõõt sureb, justkui seisma. "Ta muutub kohtuprotsesside jadaks, aga tegelikult seda ta ju ei ole. Pinget oleks ilmselgelt rohkem üleval hoidnud see, kui sisse oleks tulnud Andrese sisemine dilemma. See, mille pärast see romaan tegelikult on kirjutatud ehk tema võitlus iseenda, ühiskondlike ehk kirjutatud, kirjutamata reeglite ja jumalaga – kus on see tõde ja õigus, kus on need piirid ja kui haprad nad on. Film on ju sellest, mitte sellest, kuidas maad kaevati."

"Tõde ja õigus"

Andrei Liimets, ERR

"Kes pelgab kolme tundi talupojaängi, sel ei maksa muretseda. Ehkki kaugusse vaatamist ja eluraskustest heietamist jagub ka, on šnitti võetud Hollywoodi suurfilmidest. Kohati kulgeb peategelaste rammukatsumine kui vestern, olgu näideteks sõnavahetused kõrtsis, Pearu esmailmumine halvaendelise siluetina ukselävel või samm-sammuline liikumine üha teravama konflikti suunas. Ehkki näiteks Hollywoodile oleks raske müüa lugu kahest kraavi pärast kiskuma minevast talupojast, kujutatakse Andrese ja Pearu mõõduvõttu teineteise ning maaharimisega pea müütiliste mõõtmetega katsumusena."

Imbi Paju, Maaleht

"Filmis on igati tunda režissööri ja kunstniku Jaagup Roometi koostöömängu, vastastikust inspiratsiooni ja mängu ilu. Looduspiltide poeetiline sügavus juhib vaataja oma alateadvuse, mälusoppide sügavustesse ja kaugustesse; näitab inimese ajatut üksindust, aga ka maastikus leiduvat tuttava pelgupaiga soojust ja isiklikkust. Kaadrid filmis, kus aastajajad vahelduvad, on kohati hüpnotiseerivad."

""Tõde ja õigus” tuleb vaataja ette suure kunstiteosena, kindlustades endale koha meie südametes ja Eesti filmiklassikas. Ning miks mitte ka rahusvaheliselt globaalsete ja eksistentsiaalsete teemade käes vaevlevas läänemaailmas."

Arvamused sotsiaalmeediast: