Tristan Priimägi muljed Cannes'i filmifestivali seitsmendast päevast: hõredaim päev, nii kvantiteedilt kui sisult
"ADAM"
Maryam Touzani, Maroko
Un Certain Regard
Maroko film ja naisrežisööri debüüt - trademark valik sellesse programmi. Kõikvõimalike maailmanurkade olmedraamasid olen siin UCR-valikus näinud ja tihtipeale iseloomustab neid filme antropoloogiline detailsus, sisuline siirus ja mõningane tehniline kohmakus.
"Adam" on selles mõttes nõksa parem, et lubamatult rasedaks jäänud noore naise ja temale ulualust pakkuva veidi vanema naise lugu on empaatiliselt lahti kirjutatud, tegelased on sümpaatsed ja lõpuks ometi on vastsündinu ka filmis täisväärtuslik tegelane, mitte mingi plot device või niisama eksponaat. Ja tehniliselt pole ka midagi ette heita.
See film hakkab veel festivalidelt auhindu võtma. Ja pealkiri olgu kõigile puritaanidele meeldetuletuseks, et ka Koraanis on esimese inimese nimi Adam, aga huvitavalt sööb ta Islami versioonis Surematuse puust keelatud vilja üheskoos oma naise Evaga, mitte ei ole naine süüdi tema patuteele ahvatlemises ja kõigis järgnevates jamades nagu kristlastel.
6/10
"YOUNG AHMED / Le jeune Ahmed"
Jean-Pierre Dardenne ja Luc Dardenne, Belgia-Prantsusmaa
Võistlusprogramm
Cannes'i püsikundede vendade Dardennes'ide uus film räägib noore islami poisi radikaliseerumisest ja näitab meile referatiivselt neid samme, mida mööda selline protsess aset leiab. Väga oluline teema muidugi, aga irooniliselt on filmi keskne mõte selle filmi enda komistuskiviks.
Paradoksaalselt on "Noor Ahmed" ju tehtud selleks, et me saaksime tundmatut probleemi paremini mõista. Filmist jääb aga kõlama suht vastupidi radikaalne noot, et ümbritsevate tegelaste katse Ahmedit mõista toob kaasa valvsuse kadumise ja mõistmisest saab probleemi, mitte lahenduse osa.
Film ise aga jääb lõpuks didaktiliseks ja mõjub kuidagi üle libiseva käeharjutusena. Ei jää sisse midagi kipitama sel moel nagu nii mitmegi nende eelmise filmiga.
6/10
"FRANKIE"
Ira Sachs, Prantsumaa-Portugal-Belgia
Võistlusprogramm
Ka rikkad nutavad. Nad mängivad suurest kurbusest oma kahekorruselise portugali häärberi elutoas klaverit ja viskavad meeleheites põõsasse 40 tuhhi maksva käeketi, ja ei viitsi seda pärast isegi üles otsida. Sest meel on mõru.
Siin on koos kõik see, mis on Euroopa filmis valesti. Lahatakse peensusteni kontinendi 1% hulka kuuluvate, unelmate töökohtadega inimeste (Star Warsi stilist??) rasket elu. Kõik see toimub ränga europudingluse vormis, sest kuna tegevus leiab aset Portugalis ja sealset raha asjasse segatud üsna palju, ei pääse me kaunitest turismi-katteplaanidest, ega isegi korduvatest kinnitustest jutuajamise käigus, et Portugal on midagi erilist, mitte niisama.
Ira Sachs aga tundub olevat Woody Alleni järel järgmine muidu NY's tegutsev filmitegija, kes tuleb Euroopasse mingit kummalist õhkavat haltuurat tegema.
Täppistoode autopiloodil lendavatele Euroopa arthouse-kinodele. Eks näe, kas ka Eestis.
1/10
