"Aladin" koputab pidevalt sellele uksele, kus on kirjas, et Jake Gyllenhaal ei sobinud "Pärsia printsi“ peaossa ja tekitab küsimuse, miks ei nähtud toona rohkem vaeva, et usutavamat tulemust saada. Ehk tehakse "Pärsia printsile" hoopis uusversioon, kuna "Aladin" tõestab, et taolised muinasjutud toovad taaskord kenasti raha sisse. Tõsi, antud film on ka muusikal, kuid mitte täies mahus.

Algupärane joonisfilm "Aladin“ (1992) võitis lausa kaks Oscarit. Filmiversioon ei küündi samale tasemele, kuigi siia on metsikult raha magama pandud ja tulemus ei ole sugugi halb. Vahepeal tekib keset filmi ka mõte, et sellest pole kindlasti teleseriaali vaja, sest see oleks juba liig. Filmist piisab täiesti ja kergelt Bollywoodilik muinasjutt on hoogne, püüab pilku ilusate visuaalide ja korralikult üles ehitatud looga.

null

Negatiivses mõttes hakkas silma aga sündmuste kiired vahetumised, mis tähendab, et vaataja tunneb ära ettekirjutatud muinasjutu elemendid. Kui see olnuks lihtsalt täiesti eraldiseisev linateos, saanuks siin veel tõelise seebiooperi välja pigistada, aga kuna tegu on joonsifilmil põhineva Disney looga, siis on kõike just parajalt ja teatud piirid tulevad lihtsalt ette. Pigem kisub "Aladin" rohkem magusama meepoti poole ja tõsist traagilist armastuslugu siit otsida ei tasu. Disney filmid vihkavad ilmselgelt õnnetuid lõppe ja vaataja aimab juba kaugelt, kuidas kõik otsad kokku tõmmatakse.

Aladin (Mena Massoud) on kõigest poisike, tühine tänavakelm, kellel on suured ambitsioonid ja kes armub kõrgemast soost neidu, täpsemalt lausa printsess Jasmine'i, keda aga ihaldavad teised mehed, et kogu kuningriigile „käpp“ peale panna.

Üheks selliseks kurjakuulutavaks vastaseks Aladinile ongi näiteks deemonlike plaanidega Jafar (Marwan Neganban), kellel on vastupandamatu soov peaosaline hävitada ja muuta kuningriik täpselt selliseks, nagu tema seda soovib, alustades printsessi oma haardesse saamisega ja lõpetades kõige ilusa ja õilsa hävitamisega. Siin tuleb aga mängu kõrgem maagia ja asjad lähevad põnevaks. Nii visuaalselt kui tunnetuselt on "Aladin“ õnnestunud, sest huvitavad on nii printsess Jasmine (Naomi Scott) kui ka imelambist välja tulnud džinn, kes on juhuslikult ka kõige tipuks siniseks värvitud Will Smith.

Aladdin (2019)  - filmstill

Smithi tegelaskuju ei mõju siiski nii naeruväärsena kui esimeste treilerite põhjal võis karta. Kui unustada korraks ära James Cameroni "Avatar“, siis toimib Smithi tegelaskuju hästi. Ta on vaimukas, pakub vaatajale kõikvõimalikke huvitavaid trikke võlumaailmast ja kõike seda on suurel ekraanil lõbus jälgida.

Kui lastesõbralik on "Aladin"? Raske öelda. Kuna loosse on põimitud armastuslugu ja siin ei näe nunnusid karusid ega ka rääkivaid jäneseid, siis on see küsimus pigem suuremale ringile. Kahtlen, kas Guy Ritchie ("Snatch", "Lock, Stock and Two Smoking Barrels", "Sherlock Holmes") soovis teha filmi, mis on suunatud ainult lastele, aga eks tal polnud ka valikud. Lastel võib natukene igav hakata, sest hoolimata headest muusikalinumbritest ja lendavast vaibast, võib terviklik sisu siiski väiksematele mudilastele arusaamatuks jääda.

Küll aga võib seda vaatama minna koos perega. Kui filmile oleks lisatud kodumaine dublaaž, siis saanuks ka nooremaid vaatajaid juurde. Eestikeelne dublaaž lisati näiteks Tim Burtoni filmile "Alice imedemaal“ ("Alice in Wonderland", 2010) ja tulemus oli korralik. Teismelisele vaatajale (kes ehk teemat juba rohkem aduvad) pakub film vähe parema elamuse ning vanemale publikule toob äkki meelde 1986. aastal ilmunud „sahiseva“ vinüülplaadi "Aladini imelamp", mida toona luges sisse Sulev Teppart.

Üldjoontes on "Aladin" magus Disney kompott, kuhu on peale kallatud lääget šokolaadisiirupit ja kõigele lisaks saab ka nautida aegumatut klassikat, nagu näiteks "A Whole New World“, mis on vaatajani toodud tänapäevases kuues. Selle taustal võibki end kujutada võluvaibal lendamas.

Naomi Scott – "Speechless"