Filmist ootasin midagi "Hirmujudinad" ("Goosebumps", 2015) ja klassikalise "See ("It", 2017) vahepealset teost, mis poleks puhas komöödia, kuid ei läheks ka lapsi sööva tulnuk-klouni pärusmaale. Ja just seda "Hirmsad lood, mida pimedas rääkida" pakubki.

Lavastajaks on André Øvredal, kelle käe all valmis üks unikaalsemaid õudusfilme "The Autopsy of Jane Doe" (2016) ning ka siin on seda sama stiili selgelt tunda. Ja lõpuks siis see hea uudis, milleks on tõsiasi, et stsenaristide, režissööri ja produtsendi koostöö toimib ning film pakub lapsepõlve värskeid kogemusi meenutavat kinoelamust.

"Hirmsad lood, mida pimedas rääkida" on päriselt ka õudne. See ei ole ainult teismeliste ängst keset koletisi, vaid filmi on pakitud palju tõelist õudust täis momente, mis on sobilikud ka kõige suurematele õudusžanri austajatele. Ütleksin, et tegemist on selle aasta seni parima õudusfilmiga, mille esimene suurem konkurent saabub sügisel, kui linastub "See: teine peatükk".

Scary Stories to Tell in the Dark (2019) - filmstill

Lugu leiab aset Mill Valley nimelises linnas Pennsylvania osariigis 1968. aastal keset tulist poliitilist atmosfääri ja Vietnami sõda. Fookuses on hilisteismelised noored Stella (Zoe Margaret Colleti), kes unistab õuduslugude austajana saada ühel päeval suureks autoriks, pikakasvuline ja naiivne oivik Auggie ning Chuck (Austin Zajur), kes on jutupaunik, argpüks ning tõenäoliselt Jimmy Falloni või Josh Radnori sohilaps. Toimumas on lapsepõlve viimane Halloween ning neil on selge plaan maksta kätte kohaliku väikelinna pätile Tommy'le, sest too on neid pidevalt ahistanud. Asjad võtavad halva pöörde, kui tema eest ennast peites satutakse autode välikinno, kus kohtutakse noore Ramoniga (Michael Garza), kellega koos minnakse linna tuntuimasse kummitusmajja.

Tegemist on kuulsa Bellowsi majaga, kus kunagi elanud perekond omas suurt paberit tootvat tehast, olles põhiline tööandja ja nimetegija antud linnale terves USAs, kuid mitte see pole põhjus, miks kohalikud seda nime teavad. Alates eelmise sajandi lõpust on levinud kuulujutud perekonna seotusest musta maagiaga, nende seas oli mitu enesetappu ning pere noorim laps Sarah Bellows tappis linnas kümneid lapsi ning pidavat kuni tänaseni seal majas kummitama.

Räägiti, et kui majas vaikselt kuulata, siis on läbi seina kuulda, kuidas Sarah sosistab õudusjutte, kuid muidugi keegi seda kunagi tõestada pole suutnud. Tollel õhtul muidugi on lood teisiti - lapsed avastavad seni teadmata salajase käigu maja alla, kust leiavad Sarah Bellowsi eluruumid ja tema õuduslugude raamatu, mille noor Stella muidugi kaasa haarab. Siit edasi võtavad sündmused drastilise ja fantastilise pöörde, kui raamatus olevad lood ärkavad ellu ning hakkavad ennast ise kirjutama, peategelasteks need samad teismelised.

Stsenaarium põhineb Alvin Schwartzi lasteraamatul "Hirmsad lood, mida pimedas rääkida", mis tähendab, et ka film on üles ehitatud episoodiliselt, mille siduvaks elemendiks on läbiv narratiiv. Kohati see töötab, kohati mitte, kuid kuna lapsed on tõeliselt hästi kirjutatud ja ekraanile toodud, siis see ei olegi oluline. Ekraanile tuuakse palju tuntud ja vähemtuntuid koletisi ning see on koht, kus tuleb esile ka Del Toro armastus koletiste vastu, sest iga olend visuaalselt võimas ja seeläbi ülimalt efektiivne.

Üldine helitöö ja valgustus ning režissööri oskus luua efektseid ehmatusi ja arendada samal ajal ka korralikku pinget töötavad peaaegu alati veatult. Ilma varbata naise sammud, hernehirmutis Haroldi liikumine ja muidugi see aeglaselt liikuv ja kallistav paks naine seal punases ruumis - tõeline luupainajate materjal uue põlvkonna lastele. Tahaks isegi öelda, et "Hirmsad lood, mida pimedas rääkida" on selle põlvkonna "Elm Streeti luupainaja" ("The Nightmare on Elm Street").

Austin Zajur

Filmist ei tasu otsida tõsimeelset "Telefonihelina" ("The Ring", 2002) ja "Astraali" ("Insidious", 2010) stiilis lapsevanematele mõeldud õudust, mis peaks emotsionaalselt armistama, vaid selle asemel pakutakse mõnusat pinget ja lapsi traumeerivat õudust. Selles kontekstis film toimib ja lastele on garanteeritud mitmed unetud ööd, sest oht on alati reaalne ning koletised armutud, kuigi filmil on lastekeskne fookus ja põhimõtteliselt verevaba lähenemine. Seda tasakaalu ei olnud kindlasti kerge leida, kuid ometi see saavutati.

Dan ja Kevin Hageman ei ole just tuntud stsenaristid, kuid lapsevanemana olen sattunud nende varasemaid töid juba paarkümmend korda vaatama ning sellest lähtuvalt saan öelda, et duo tugevus seisneb eelkõige usutavates karakterites. Kõik neli teismelist käituvad nagu võiks oodata ning situatsioonidega ei hakata kordagi venitama. Schwartzi lasteraamat andis neile ka loomingulise vabaduse, sest lugu leiab aset 60ndate lõpus. Antud ajastu on oluline kogu sündmustiku toimimiseks, sest internet ja nutitelefonid muudaksid kõik mõttetuks. 60ndad lisavad ka kerged rassilised alatoonid, mis on kokku segatud poliitilise pingega Vietnami sõja suhtes. See kõik seob ennast muu narratiiviga kokku ja kordagi ei teki tunne, et midagi oleks nagu vägisi juurde surutud.

Lisaks sellele, et režissöör Øvredal näitab taaskord vaimustavat oskust publikuga mängida, tõestas ta ka selgelt, et lastefilmid ei pea olema pealiskaudsed. Karakteritel võib olla sügavust ning omavaheline keemia ei pea alati olema kergest defineeritav ainult sellepärast, et nad on alles lapsed. "Hirmsad lood, mida pimedas rääkida" on eelkõige kvaliteetfilm, mis jääb kajama veel pikaks ajaks.

Ainuke probleem tuleneb koletiste pidevast vahetumisest, sest nii ei anta vaatajale piisavalt aega, et olla tõeliselt hirmunud, kuid võttes arvesse kõike muud, mida film teeb hästi, siis tõenäoliselt ei pane enamus kinokülastajaid seda tähelegi. Lastevanematel, kellel on varateismelised ja vanemad lapsed, on nüüd suurepärane võimalus nautida suure ekraani ees perega kvaliteetaega. Soovitan kahe käega.