Põhjuseid, miks mõnesid õudusfilme peetakse niivõrd heaks, on erinevaid. Mõned õudukad tekitavad vaatajas pinge. Oled just kui kogu aeg ärevil, sest tahad teada, mis edasi saab. Mõni õudusfilm tekitab aga hirmu- ja üksindustunde. Heidame pilgu seitsmele parimale õudukale.

1. "Vaimude väljaajaja" ("The Exorcist", 1973)
Noort tüdrukut vaevab deemon. Tema meeleheitel ema otsib kiriku abi. Kohale kutsutud noore preestri usk pole piisavalt tugev, sest ta ema võitleb samal ajal surmava haigusega. Appi tõttab isa Merrin ja koos üritavad nad tüdrukut Merrini vana vaenlase käest päästa, enne kui on liiga hilja.

2. “Hiilgus” (“The Shining”, 1980)
“Hiilgus” on õudusfilmide klassika, mida vaadates tekib üksindustunne, sest maja on suur, õues on torm, põgeneda pole kuskile ja kirvega hull ajab taga. Oma osa on aga muusikal, mis muudab paljud stseenid elavamaks.

Muidugi mängib tähtsat rolli ka tõsiasi, et filmi üks ikoonilisemaid stseene sündis hoopis näitleja peas: Nicholsoni kehastatud tegelaskuju lause "Here's Johnny!" polnud stsenaariumisse sisse kirjutatud, selle mõtles koha peal kirvega vannitoa ust maha lüües näitleja ise välja ning muidugi sobis see košmaarsesse olukorda suurepäraselt.

3. "Elmi tänava luupainaja" ("A Nightmare On Elm Street", 1984)
Nancy näeb õudusunenägusid põlenud näoga mehest, kellel on sõrmede küljes habemenoad. Kui ta taipab, et tema sõprade unenägudes kummitab sama mees ning üks sõpradest sureb, pöördub ta oma politseinikust isa poole. Loomulikult peab Nancy isa oma tütre juttu eilmillekski ja Nancy otsustab ise Freddy vastu võidelda.

4. “Kurja kutsumine” (“The Conjuring”, 2013)
Tõsieluline "Kurja kutsumine" jutustab loo paranormaalsete juhtumite uurijatest Ed ja Lorraine Warrenist, kes lähevad appi üksildases farmis elavale ja mustade jõudude küüsis vaevlevale perele.

Võimas deemon, kellega Warrenitel tuleb rinda pista, osutub nende kõigi aegade koletumaks juhtumiks. Film põhineb abielupaarist demonoloogide Ed ja Lorraine Warreni toimikutel. Kui soovid filmist eriti palju õudust välja pigistada, siis vaata seda üksi pimedas toas.

5. "Vimm" ("The Grudge", 2004)
Kare Davis (Sarah Michelle Gellar) asus äsja koos enda poisiga elama Jaapanisse, kus viimane õppima hakkas. Kare ise asub ajutiselt tööle koduabilisena raskete magamishäiretega naise juures. Kuid maja, kus Kare tööle hakkas, on salapärane - nimelt elavad seal kurjad, ära neetud vaimud, kes järk-järgult enda ohvrite pagasit suurendavad.

6. "Astraal" ("Insidious", 2010)
Noor lastega pere kolib uude majja. Nad jõuavad vaevalt asjad lahti pakkida, kui majas hakkab toimuma midagi väga kummalist. Nende elu muutub õudusunenäoks. Asjad muudavad iseenesest oma asukohta, lastetoast kostavad imelikud hääled... Tõeline šokk tabab vanemaid aga siis, kui nende kümneaastane poeg Dalton koomasse langeb. Tema keha on tumedate jõudude meelevallas ning tema teadvus on sunnitud piinlema pimedas ja hirmuäratavas maailmas.

7. "Telefonihelin" ("The Ring", 2002)
“Telefonihelin” on õudne, sest vaatajas tekib väljapääsmatu tunne. Tee, mida teed, aga pääsu pole. Tegemist pole mingi kirvega vennikesega, kelle eest sõidad autoga minema ja otsustad, et sinna paksu metsa sa enam kunagi tagasi ei lähe, vaid hoopis vaimuga, mis jälitab sind kõikjale, sest vähemalt toona olid televiisorid kõigil olemas. Esimene osa on ka antud filmiseeria ainuke hea osa.