Tõsieluline draama "Kursk": mis päriselt hukutas selle hiiglasliku tuumaallveelaeva?
Tõsielul põhinev draama “Kursk” jutustab unustamatu loo samanimelisest Vene tuumallveelaevast, mis 2000. aastal 118 meeskonnaliikmega pardal Barentsi mere põhja vajus. Et see traagiline linateos jõudis reklaamivabasse voogedastuskeskkonda TVPlay Premium, uurisime, mis päriselt selle hiiglasliku aluse hukutas.
1994. aastal ehitatud Kursk oli rohkem kui 150 meetri pikkune Antey-klassi allveelaev, mis suutis tänu kahele võimsale tuumareaktorile arendada vee all kiirust kuni 33 sõlme (üle 60 km/h). Võimsust läks taolistel allveelaevadel hädasti vaja, kuna selle pardal olid väikese lennuki mõõtu Graniti raketid. Need on enam kui 10 meetri pikkused, kaaluvad 7 tonni ning suudavad 1,6-kordse ülehelikiirusega lennata enam kui 600 kilomeetri kaugusele.
2000. aasta 15. augustil osales Graniti rakettide ja torpeedodega varustatud Kursk mereväeõppustel, mille käigus pidi tegema simuleeritud rünnaku lennukandjale Admiral Kuznetsov.
Kell 11.20 kohaliku aja järgi raputas õppuste piirkonda veealune plahvatus, millele kaks minutit hiljem järgnes veel teine võimsam. Kursk vajus 20-kraadise nurga all enam kui 108 meetri sügavusele merepõhjal. Vene mereväe uurimine tuvastas hiljem, et laeva pardal plahvatas üks üliraske torpeedo ning rebis vööris laevakeresse suure lõhe.
Plahvatuse põhjuseks oli torpeedo kütusekambri vigane keevitus, kust hakkas vesinikperoksiidi lekkima. See sageli vee all kütuseks kasutatav aine ei ole ise kergesti põlev, kuid võib kokkupuutel teiste materjalidega need tahtmatult süüdata. Lekkinud vesinikperoksiid tekitas tulekahju, mis detoneeris torpeedo enam kui 400-kilose lõhkepea. Kaks minutit hiljem plahvatasid tekkinud tulekahju tõttu ülejäänud laeva pardal olnud torpeedod.
118 meeskonnaliikmest 23 jäid plahvatustes ellu, kuid vaatamata brittide ja norrakate kaasabil tehtud päästeoperatsioonile ei õnnestunud kedagi elusana vee alt kätte saada. Allveelaeva vrakk tõsteti 2001. aastal üles ja viidi Rosljakovo sadamasse.
Kui 2015. aastal hakati juhtunud katastroofist inglisekeelset filmi väntama, lubas Vene kaitseministeerium alguses abi filmi ülesvõtmisel ning erialast konsultatsiooni, et linateos vastaks rohkem reaalsusele. Hiljem aga muutus ministeerium murelikuks ega andnud ligipääsu salastatud infole ja suletud paikadesse.
Algselt oli filmi üheks tegelaskujuks planeeritud ka Venemaa president Vladimir Putin, kuid hiljem lõigati see roll välja. Filmi produtsendi Luc Bessoni sõnul sooviti linateoses keskenduda päästeoperatsioonile, mitte aga niivõrd poliitikale selle taga. Ühe teooria järgi aga kartis filmi tootnud EuropaCorp häkkimist nagu juhtus Põhja-Koreast rääkinud filmiga “Intervjuu”, mis vihastas ülimat liidrit Kim Jong-uni ning viis usutavasti Sony IT-süsteemidesse sissehäkkimiseni.
